/nginx/o/2015/03/02/3825233t1h4fb7.jpg)
Suurbritannia on konservatiivne riik. Seda täna kahes mõttes. David Cameroni valimisvõit toob konservatiivid kõigi märkide järgi ainuvõimule järgmiseks viieks aastaks. Ühe partei ainuvõim omakorda pöörab tagasi viimase viie aasta trendi traditsioonilise kaheparteisüsteemi murenemise suunas, kirjutab politoloog ja kolumnist Ahto Lobjakas Postimehe arvamusportaalis.
Koalitsioonivalitsus, uuendus, mida Cameron praktiseeris viis aastat mitte väga mugavalt Nick Cleggi liberaalidega, on minevik. Kaheparteisüsteem on mürtsuga naasnud. Hetkel küll rangelt võttes üheparteisüsteem, kuna Tööpartei hävis, seda eriti märkimisväärselt Šotimaal. Kuid tooride eksklusiivne edu tähendab kindlasti seda, et ka opositsiooni fookus stabiliseerub, selle keskmes ikkagi Tööpartei kui kaugelt suurim alternatiiv. Suurbritannia poliitiline süsteem on alahoidlik, flirt koalitsioonide ja parteisüsteemi fragmenteerumisega on lõppenud, ettenähtavaks tulevikuks.
Cameroni vôidu suurus tsemeteerib tema autoriteedi parteis. Valimisvõit on parteijuhi suurim võimalik saavutus. Tugevneb parteidistsipliin ja Cameroni võimalikud rivaalid tõmbuvad vähemalt väliselt aupaklikult päid nikutades taas varjudesse. Boris Johnson jääb Londonisse, Top Gear Downing Street jääb tulemata. Langeb kui ka täielikult ei kao UKIPi surve tooride paremale tiivale, kuhu briti «iseseisvuslased» viimase aasta kestel röövretki tegid ja mitu konservatiivi üle meelitasid. Kaks kohta parlamendis (üks neist toori ülejooksik) on UKIPi jaoks häving. Nigel Farage, kui ta parlamenti ei pääse (mis paistab võimalikuna hetkel), peab loobuma liidrirollist.
ELi referendum tuleb
Sama juhtub ilmselt Ed Milibandiga Tööparteis. Demokraatlik traditsioon dikteerib vastutuse. Uks võib avaneda tema vennale, eksvälisministrile Davidile -- kuigi asjaolu, et vanem Miliband ühed liidrivalimised kaotas, ei räägi tema kasuks. Igaljuhul on see siseriiklik afäär.
Tooride mandaat on nüüd koos parlamendienamusega absoluutne. Referendum Euroopa Liitu kuulumise üle tuleb. Brexiti ehk Suurbritannia võimaliku lahkumise küsimus EList muutub keerulisemaks. Heas mõttes (ELi liikmelisuse toetajate vaatepunktist) niivõrd, et Cameronil on rohkem kodust mänguruumi. Ja ta ei ole ise lahkumise pooldaja.
UKIPi häving leevendab euroskeptilisi tunge tema parteis ilmselt märgatavalt. Halvas mõttes sellepärast, et Cameron näeb oma võitu tugeva demokraatliku mandaadina ja läheb Brüsselisse -- ning Berliini -- enesekindlama ja nõudlikumana. Mida võib ennustada, on Brexiti tõenäosuse vähenemine -- kuid keeruliste ja karmide läbirääkimiste tõenäosuse märgatav tõus.
Eesti jaoks on Cameroni valimisvõit positiivne. Euroopa Liidu ja NATO ühtsus saavad keerulistes oludes kinnitust ja ehk uue impulsigi. Tooride ainuvõim tähendab ka Suurbritannia naasmist viimase viie aasta suhteliselt kodukesksest introspektiivsest faasist välispoliitilisse aktiivsusse. Konservatiivid on Venemaa suunal karmi liini toetajad, oodata võib kaitsekulude kui mitte kiiret tõusu siis vähemalt aeglasemat langust. USA ligipääs Euroopale mõnevõrra lihtsustub, eriti arvestades viimaste aastate probleeme Saksamaaga -- mis samuti on kasulik Eesti välispoliitika peajoonte vaatepunktist.