Juhtkiri: las need koolid jääda

Haridusministeeriumi kavatsus lõpetada erakoolidele tegevustoetuste maksmine võib väiksematele erakoolidele tähendada tõsiseid raskusi, mis halvemal juhul võivad viia koolide sulgemiseni. See aga läheb kaudselt vastuollu arusaamaga, et ehkki lastel on erinevad vajadused, peaks neil kõigil olema võimalus saada endale kõige sobivamal ja õigemal moel hea haridus. On selge, et tegevustoetuse äravõtmine ei ole selle arusaamaga kuidagi kooskõlas. 

Eestis on praegu 49 erakooli. Neis õpib ligi 8000 last, umbes viis protsenti kõigist õpilastest. Põhjuseid, miks valitakse just erakool, on erinevaid, ent kui riik on andnud lapsevanemale seadusliku õiguse valida ise just see haridussuund, mis lapsele paremini sobib, ei saa olla põhjendatud otsus seda valikut kaudselt piirata. Just sellena haridusministeeriumi plaan aga praegu paraku näib, isegi kui selle taga on teised kaalutlused.

Eraharidus ei ole ju midagi sellist, mida peaks pelgama. Igas koolis, mil õigus koolina tegutseda, saab hariduse, mis on riiklikult tunnustatud. Lihtsalt selle saamise viis võib kooliti veidi erineda, ja seda peamiselt just laste erinevatest vajadustest tulenevalt. Kaudne püüd standardiseerimise poole ähvardab tühiseks muuta need sammud, mida Eestis on tavapärasest inimesekesksema õpetamise poole astutud. Mitte et tavakoolidel midagi viga oleks, oh ei. Eestis on üldine kooliharidus väga heal tasemel, mida tõestavad kas või meie PISA testid. Kuid lapsevanemal peab jääma õigus valida, sest just tema on see, kes oma last ja tema vajadusi kõige paremini tunneb.

Suures plaanis võib erakoolide arengut Eestis näha kui teed arusaama poole, et erinevad vajadused ei ole midagi taunimisväärset, vaid vastupidi, midagi, mida tuleks hoida ja väärtuslikuks pidada. Laiemalt vaadates tähendab see mõistmist, et standardsest erinev olemine ei ole mitte üksnes midagi sellist, mida taluda, vaid ka miski, mille üle uhkust tunda. Neil, kel selja taga nõukogudeaegsed hariduskombinaadid, mille standardiseerimissurve kontidesse kasvanud on, ja kusagil kuklas kummitav arusaam erinevast kui hälbinust sallimatusele kutsub, on ehk keerulisem mõista vajadusepõhise hariduse eeliseid. Kuid need eelised on selgelt olemas. Tõestada ei saa seda neile aga enne, kui mõned põlvkonnad erakoolides käinud lapsi on üles kasvanud. Kõik võtab aega. Ent kui riik ei anna erakoolidele võimalust, võtab ta endalt võimaluse sellest sündivat kasu näha.

Olgu, ehk on tõesti harjumuseks saanud vaadata riiklikke otsuseid majandusliku efektiivsuse nurga alt. See ei pruugi küll olla parim viis ühiskondlikele küsimusele lähenemiseks, kuid isegi sellest arusaamast lähtudes on erakoolidest riigile pigem kasu kui kahju.