Õdede tööd loetakse üheks tervist ohustavaimaks töövaldkonnaks selle stressirohke iseloomu tõttu. Eesti õed on viimase paari aastakümne jooksul pidanud kohanema varasemast oluliselt vastutusrikkama, teadmistemahukama ja tehnoloogiliselt keerulisema tööga, kirjutab Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõde Tiina Freimann.
Õdede tööd loetakse üheks tervist ohustavaimaks töövaldkonnaks selle stressirohke iseloomu tõttu. Euroopa töötervishoiu ja tööohutuse agentuur on viimase kümne aasta jooksul võtnud erilise tähelepanu alla psühhosotsiaalse töökeskkonna mõju töötajate tervisele ja heaolule. Psühhosotsiaalseid terviseriske soovitatakse kõige rohkem uurida asutustes, kus on toimunud olulisi tööga seotud muutusi.
Eesti õed on viimase paari aastakümne jooksul pidanud kohanema varasemast oluliselt vastutusrikkama, teadmistemahukama ja tehnoloogiliselt keerulisema tööga. Õdede vastutusalasse on siirdunud hulk ülesandeid, mis varem kuulusid arstide pädevusse.
Neid muutusi arvestades viidi kliinikumi õdede hulgas läbi anonüümne küsitlus, et välja selgitada õdede töö psühhosotsiaalseid riske seoses töö sisu ja korralduse, töötajale esitatavate nõudmiste, inimestevaheliste suhete, juhtimise ning töökoha väärtushinnangutega. Uuriti nende riskide seoseid õdede tervisega, sealhulgas vaimse tervise probleemidega nagu stress, läbipõlemine ja depressiooniilmingud. Elektroonilise küsimustiku täitis 404 kliinikumis täiskohaga töötavat õde. Vastajate hinnanguid analüüsiti 100 punkti skaalal ja võrreldi teiste sarnaste uuringute tulemustega.
Probleemiks töötempo
Kliinikumi uuringust selgus, et õdede hinnangud oma tööle ja töökeskkonnale olid valdavalt kõrged. Töö tundus enamikule õdedest tähtis ja mõttekas. Õed teadsid, mis kuulub nende vastutusalasse ning enamasti valitses kolleegide vahel usaldus ja head sotsiaalsed suhted. Probleemiks oli kõrge töötempo ja emotsionaalselt raske töö.
Tegeledes patsientide ja nende lähedaste probleemidega, satuvad õed sageli emotsionaalselt rasketesse olukordadesse, kus nad peavad jääma rahulikuks ega tohi välja näidata oma isiklikke tundeid. Õed hindasid oma töökoormust teistest Eesti palgatöötajatest küll veidi kõrgemaks, kuid USA ja Taani õdedest oluliselt madalamaks (vastavalt 32, 24, 61,51). Võib oletada, et kliinikumi õed on harjunud suure töökoormusega ning hoolduspersonal annab oma panuse õdede töökoormuse vähendamiseks.
Hoolduspersonali hulk erinevates riikides varieerub üsna oluliselt. Üks huvitav tulemus oli seotud Eesti, Taani ja USA õdede hinnangutega sõnaõigusele oma tööd puudutavates küsimustes, mis olid kõikides riikides hinnatud suhteliselt madalaks, kuid eestlastel siiski kõige madalamaks (33, 46, 46). Miks õed tajuvad vähest sõnaõigust, võib ainult oletada ja edaspidi täpsemalt uurida. Õdede usaldamine, kaasamine ja nende arvamuse arvestamine aitaks kaasa meeskonnatöö tõhususele ning samuti vaimse tervise probleemide ennetamisele ja vähendamisele.
Stress ja läbipõlemine
Õed tajusid stressi ja läbipõlemist üsna sarnaselt teiste Eesti palgatöötajatega ja samuti oma USA kolleegidega (vastavalt 40/33/38 ja 45/41/43 ). Stress, läbipõlemine ja depressiooniilmingud olid uuringu kohaselt kõige rohkem seotud töökoormuse ja emotsionaalsete nõudmistega, kusjuures läbipõlemise võimalikkust tõstsid ka kiire töötempo ning tunnete varjamise vajadus. Depressiooniilminguid esines rohkem õdedel, kes tundsid, et nende töö ei ole mõttekas ja nad ei suutnud teha oma tööd pühendumisega. Uuring näitas olulist seost ka stressi ja läbipõlemise ilmingute vahel ning vaimse tervise probleemide ja luulihaskonna valude vahel.
Selge on see, et kõiki stressoreid õdede tööst kõrvaldada ei saa. Küll aga saab otsida võimalusi töötempo ja -koormuse optimeerimiseks ning emotsionaalse toe pakkumiseks. Oskuslik juhtimine, õdede töö tunnustamine ning usalduslikud, austavad ja õiglased töösuhted on uuringutulemuste järgi vaimse tervise toetamiseks omal kohal. Kuna stressikogemus sõltub mõnevõrra õe enda isikuomadustest ja toimetulekuvõimest, saavad õed ka ise ennast aidata.
Uurijad soovitavad näiteks treenida oma toimetuleku, ajaplaneerimise ja probleemi lahendamise oskusi. Pinge maandamiseks soovitatakse erinevaid lõõgastumise võtteid, mõõdukat füüsilist aktiivsust ja tervist toetavaid lemmiktegevusi. Ei ole häbiasi öelda ka «ei», kui enam ei jaksa või küsida kõrvalist abi, kui tööpinge kasvab liiga suureks. Kliinikumi töötajad on saanud näiteks kogeda professionaalse töönõustamise positiivset mõju oma vaimse tasakaalu taastamisel.
Vaimne tervis
Kliinikumi uuringu põhjal võib järeldada, et õdede vaimne tervis vajab senisest rohkem tähelepanu ja toetamist. Praegu on valdavalt iga töötaja enda mure, kuidas oma stressi ja läbipõlemisega toime tulla. Vaid üksikutel juhtudel suudame pakkuda nõustamisspetsialisti abi. Vajadus on aga oluliselt suurem ja probleemi täielik lahendamine ei sõltu ainult ühest asutusest. Kõik tervishoiuasutused vajaksid täiendavaid ressursse töötajate tervise pidevaks jälgimiseks ja toetamiseks ning spetsialiste, kes suudaksid pakkuda professionaalset abi vaimse tervise probleemide korral.
Mulle meenub üks töökorralduslik näide Soomest, Turu ülikooli haiglast. Seal olid haiglatöötajate korduvad haiguslehel viibimised töötervishoiuteenistuse pideva tähelepanu all. Töötajatega võeti ühendust, et välja selgitada terviseprobleemide võimalik seos tööga ning sellest lähtuvalt otsiti probleemidele lahendusi. Sellise süsteemi kaudu saadi väärtuslikku teavet töökorralduse ja töötingimuste parendamiseks. Kindlasti tasuks ka meil sarnaseid toetussüsteeme luua, et töötajate tervist ja töövõimet paremini kontrolli all hoida ning võimalikult kaua säilitada. Eluea pikenemisel peaks töölt eemale jäämine olema töötaja vaba tahe, mitte sunnitud valik varase töövõime kaotuse tõttu.