Aprilli viimastel päevadel ilmus veebilehes Kasparov.ru Maksim Kantori lugu isikukultusest Venemaal. Putini ümber ehitatud kultus, kirjutab Kantor, ületab Stalinit ümbritsenut üsna tähelepanuväärses mõttes. Kui Stalinit kujutati kommunismi ülesehitajana, liiga suurena, et inimlik olla, siis Putinile on antud lisaks veel teatud vulgaarne mõõde: ta ei ole üksnes juht, vaid tema ümber loodud midagi paganliku kultuse laadset.
Soovimata Kantori kirjutist ümber jutustada (selle leiab veebist), lisaks sellele veel ühe aspekti, iroonilise. Stalini-aegsel Venemaal oleks olnud mõeldamatu kujutada juhti koomilisel moel. Putini-kultuse osa on nali üsna varjamatult. Et aru saada, miks iroonia siin oluline on, tuleks vaadata korraks neid tugipunkte, millele Putini kultus on ehitatud.
Kui uskuda neid, kes Putini kuvandiehitust lähedalt näinud on, siis koosneb see kahest veidi erinevast poolest, mis omavahel seotud: gangsterijõugu juhi kuvand, mis peaks kultiveerima austust ja alluvuslikkust, ja sugar-daddy kuvand, mis peaks rõhuma sellele, et tegu pole üksnes tugeva juhiga, vaid ka karja kõige atraktiivsema isasega.
Ja siin jõuamegi iroonia juurde. Üks veidramaid näiteid iroonia ja võimu suhetest on Vene popduo Poyushchiye Vmeste laul «Sellist nagu Putin», mida kirjeldada on keeruline, kuid tasub Youtubeʼist vaadata. Laul räägib, kuidas purjus peaga kolki saanud poiss-sõbra asemel soovitakse endale kedagi sellist nagu Putin – jõulist, karsket, hoolivat, tarka, võimukat. Iroonia, muidugi mõista. Kuid veidral kombel see ei naeruväärista, vaid põlistab.
Siit jõuame nalja erinevate funktsioonide juurde. Üldiselt nähakse nalja võimukriitilises võtmes ja sellisena kui teatud mõttes demokraatia instrumenti. Naer peaks tähendama, et seda, mille üle naerdakse, ei võeta päris tõsiselt. Lummus lõhutakse, naerva inimese kriitiline mõtlemine hakkab taas tööle.
Aga see on vaid üks pool naljast. Selgub, et nali võib olla ka tõhus vahend võimu hoidmiseks. Ühendriikide kommunikatsiooniteadlane John Meyer tõi artiklis «Huumor kui kahe teraga mõõk» esile erinevad rollid, mis naljal poliitilises kommunikatsioonis on. Peale kõige muu aitab nali aitab sõnumit esitada nii, et see kinnistuks. Teisisõnu, nali ei ole alati kaitse ideoloogia vastu, vaid aitab selle lihtsamalt kohale viia. Naerad, aga usud.
Küsimus, kas Kristus naljatas ja kas naer ohustab religiooni tõsiseltvõetavust, põletas Umberto Eco «Roosi nimes» maha Aristotelese «Komöödiat» sisaldanud raamatukogu, kuid sugar-daddy-gangsteri kultuse puhul on juht see, kes pole mitte üksnes kõige targem ja tugevam, vaid kõige vaimukam. Kristus võis ju mitte naljatada, kuid tänapäeva poliitiliste «päästjate» puhul on naljal oluline roll.
Ja see paistab olevat osa tänapäevasest vene kultuurist, mida lääs ei ole alati mõistnud. Kui miski ei ole tõsiseltvõetav, pole iroonia ja autokraatia enam vastandid, need on sama võimu kaks nägu.