Väitlusblogi: ebaküpsuskirjand

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
5. mai 2015 14:56
FOTO: Väitlusblogi

21. Kooli abituriendi Sigrid Paula Puki lugejakiri pagulaste ja sallimatuse teemal tekitas sotsiaalmeedias palju vastukaja. Keskkooliväitluse värske Eesti meister, Tallinna Inglise Kolledži abiturient Susanna Vahtramäe analüüsib lugejakirja argumenteeritust.

Kedagi ei saa sundida kaitsma väidet, mille kohaselt peaks Eesti võtma vastu rohkem pagulasi, kui riik hallata jõuab. Võib ka mitte toetada Rootsi immigratsiooni- või pagulaspoliitikat, aga siiski autoriga eriarvamusele jääda. Immigratsioonipoliitika on reguleeritav vastavalt vajadusele ning mitte keegi ei kaitsegi sellist maailma, milles tuhandeid Liibüa põgenikke tuleks Eestisse, võtaks valitsuse üle ja vägistaks meie «ilusad valgenahalised tütarlapsed» ära. Mitte, et see üldse juhtuda saaks. Autor nõrgestab oma argumentidega legitiimset immigratsioonivastast liikumist ning ma ei usu teda, kui ta ütleb, et ta ei ole vaenulik inimene.

Autori ainus näide on Rootsi. Rootsi mudel immigratsioonipoliitikaks tõesti ei pruugi igale ühiskonnale sobida. See on tõsi, et Eestil pole võimekust tagada pagulastele toetusi. Sellest tekib aga küsimus, mis on see kapital, millest autor räägib, mida Eesti riik nii ebaõiglaselt valesti suunab? Kui Eestil pole tõesti pagulastega tegelemiseks kandejõudu, siis see tähendab, et «murjanite unistustemaaks» saamine on lähitulevikus ebarealistlik. Analüüsi ja tõestusmaterjali asemel kasutab autor vanasõna.

Autor ütleb, et immigrandid ei käi tööl, sest nad on laisad - see on liigne lihtsustamine. Pole juhuslik, et enim diskrimineeritakse tööturul neid inimesi, kes mitte ainult ei ole pärit teisest riigist, vaid näevad ka erinevad välja. Rootsi integratsiooniministeeriumi andmetel saavad Aafrikast pärit immigrandid kõige vähem tööd, omavad kõige vähem vara ning nende vastu korraldatakse kõige enam vihakuritegusid olenemata nende kvalifikatsioonist. Autor otsustab seda fakti ignoreerida, sest see ei sobi tema narratiiviga kokku.

Järgmisena tõstatatud probleem on palju huvitavam. Ta võrdleb vene keelt kõnelevaid eestlasi moslemitega, et lugejas hirmu tekitada. Siit me jõuamegi artikli kõige banaalsema osa juurde. Autor, kes enda sõnul kultuuri austab ja kaitsta üritab, võtab tõestuskoormaks, et saab olla ainult üks domineeriv kultuur. See kultuur peab tõrjuma meeleheitlikult eemale kõike, mis sellest erineb. Selle pärast ongi tema kirjeldatud kultuur täpselt nii habras, et iga kiri dressidel võib seda ohustada. Kultuurid, mis ei andu autori poolt propageeritavale, peaksidki olema segregeeritud või lausa kaduma, seletamata lugejale taaskord, miks see peaks nii olema. Islamiusuliste inimeste palvetamist kutsub ta «jorisemiseks Meka suunas», mis tekitab tunde, et ega ta ikka päris neutraalne sellel usuteemal ei ole.

Järgmiseks demagoogia - Eesti on Euroopa Liidus, mis on halb, sest EL tahab pagulasi majutada ning see on halb, sest eestisse tulevad «murjanid». Labane, odav ja rassistlik sõnakasutus. Autor üritab viidata grupile, keda ta ründab, läbi alandava ning demagoogiast tilkuva märkuse selle grupi nahatooni osas, sest siis ta ei pea argumenteerima seda, miks erinevate nahatoonidega ühiskond tema arvates iseeneslikult halb on.

Kui see argument seisneb selles, et asüüli andmine on iseenesest ukse avamine hiigelsuurtele massidele, kes üldse pole sõjas, vaid valetavad, siis saab autor millestki valesti aru. Kui pagulasel pole mõjuvat põhjust asüüli küsimiseks, siis ta pole pagulane. Siis ta on immigrant. Immigrandid aga peavad oskama pea iga Euroopa Liidu riigi seaduse kohaselt vähemalt peamisel tasemel riigi keelt, tundma seadusi ning käima tööl. Me saame kontrollida, kas taotleja asumaal on sõda või mitte, seega toodud argument pole loogiline.

Kuid autor läheb sammu kaugemale, pean silmas moslemitele viitavat vägistamisvihjet. Esiteks, öelda, et terve üks usk (see tähendab 23 protsenti maailma populatsioonist) on potentsiaalsed vägistajad, on kõige vulgaarsem ja ohtlikum retoorika, mida ma kunagi kuulnud olen. Selle Aafrika mandri vägistamisuskumuse kohta ka: jah, üks 20. sajandi lõpus läbi viidud uurimus tõesti näitas kahes Aafrika riigis (Lõuna-Aafrika Vabariik ja Zimbabwe) sellist vähelevinud ning sajandi vahetudes märgatavalt populaarsust kaotanud müüti.

Selle analüüsiga, mida autor toob, on kaks suurt probleemi. Esiteks, on väga nõrk strateegia pookida väga vähelevinud praktikat lugeja peas terve Aafrika mandri külge lihtsalt selleks, et ära joosta selle eest, et tal pole rohkem tõestusmaterjali. Teiseks, see paneb lugeja positsiooni, kus teistsuguse pagulaspoliitika toetajale tundub, et selle väljaütlemise vastane peaks kaitsma lugeja ema, õe või tütre potentsiaalset vägistamist. Retoorika stiilis «nad tulevad, seega nad vägistavad» on nii palju efektiivsem kui tõene statistika, sest inimene tunneb hirmu tugevamalt kui empaatiat sõjakolletest põgenevate inimeste vastu ning sellel hetkel on inimene juba nii veendunud, et ta isegi ei kontrolli, kas autor valetas talle või mitte. Autor leiab, et kõvasti parem on sildistada kollektiivselt tervet rahvust, usku või kultuuri, sest talle tundub, et see grupp võib vägistada, kuigi ta tõestust sellele kordagi ei too.

Järgneb veel üks samm kaugemale. Autor väidab, et Vahemere asüülitaotlejatel oleks «ohutum otsida ajutist elukohta mujal Aafrika mandril». Esiteks pole lugeja kindel, kus täpselt. Kui kultuuriline erinevus ka pagulaste vastuvõtmise puhul on probleem, nagu autor on korduvalt väitnud, siis unustab autor, et ka Aafrika on multikultuurne, multireligioosne ja multietniline manner, kus kattuvusi on vähe. Teiseks, see argument on lapsik. Ajalugu näitab, et Liibüa elanik põgeneb üldjuhul Tuneesiasse, mis koormab põgenikelaagrid mitmekordselt üle ning paneb ühele riigile peale surve tegeleda vihakuritegude, haiguste ja näljaga, mis vastasel juhul oleks jagatud koorem. Kui autor oleks tegelikult ka mures ohutuse pärast, siis ta teaks seda.

Kuna see alternatiiv pole lihtsalt realistlik, siis see põhjus, miks autor on ikkagi vastu, peab olema midagi muud. Nimelt, nagu ta ise tunnistab, on tal ebamugav. See retoorika ei lõpeta inimeste üritusi tulla Itaaliasse. Küll aga aitab see õigustada programmide nagu merelt umbes 150 000 inimest päästnud Mare Nostrum lõpetamist, sest Euroopa valitsused polnud nõus Itaalia valitsust selle rahastamisega aitama. Igal juhul pole kellegi ebamugavustunne mitte kuidagi proportsionaalne vastus. Kui autor tahaks jätta muljet, et ta tegelikult ikkagi hoolib nendest inimestest, siis soovitaks ta näiteks efektiivsemaid viise, kuidas kohapeal abi pakkuda, aga seda ta ei tee.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL