Me elame tagurpidi kolonialismi ajastul, kirjutab Hardo Pajula. Euroopa poliitikat seni määranud «harmoonia diktatuuris» võime ühel hetkel avastada end välja suremas, sest meie kultuuriruum on jäänud kaitseta. Praeguste probleemide juured viivad meid tagasi 60ndatesse aastatesse.
Kui 2001. aasta augustis oleks keegi väitnud, et kümne aasta pärast saab sellest, mis ärritab või ei ärrita islami kogukonda, üks Euroopa sisepoliitika võtmeküsimusi, oleks säärast prohvetit peetud kõmuhimuliseks tühikilkajaks.
Täna on selline tulevikupilt aga tegelikkusele oluliselt lähemal kui tolleaegne menulugu turumajandusliku vundamendiga liberaalsest hoolekanderiigist kui riukaliku inimkonna käärulise teekonna teleoloogilisest lõppjaamast.
Hiljemalt alates Taani karikatuurirahutustest ning Londoni ja Madridi rongiplahvatustest on Euroopa avalikkusele selge, et suhtepuntrast järjest arvukama ja iseteadlikuma moslemivähemusega on kujunemas üks põhilisi kontinendi tulevikku vormivaid tegureid.
Hirmuga piirnev ebamugavustunne musta mässitud hääletute naisekogude ja üha kõlavamalt üle bulvarite kostvate muessini hõigete ees on juba aastaid olnud üks Euroopa populistliku paremtiiva parteide toitev allikas.
Iga mõne kuu tagant kordub ühes või teises Euroopa riigis ikka ja jälle sama stsenaarium: mõni kuritegevuse ja sisserände küsimustele keskenduv parempartei jõuab parlamenti või suurendab oma esindatust, mille peale peavoolu erakonnad panevad seljad kokku ja kinnitavad, et äärmuslastega koostööd ei tehta, et islam jutlustab rahu ja et üksikud veel esinevad probleemid on lahendatavad lõimumispingutuste mitmekordistamisega.
Mitmed viimaste nädalate sündmused viitavad aga sellele, et kõnealune mantra on hakanud sagedase pruukimise tulemusel oma veenvust tasapisi kaotama. Kuigi Sarkozy ja Euroopa Liidu sõnasõja tulipunktis olid moslemite asemel mustlased, näitab see kujukalt sisserände ja võõrkultuuri küsimuste nihkumist sisepoliitilisse tsentrisse. Selles kontekstis on vahest veelgi kõnekam hiljuti Saksamaal laineid löönud Thilo Sarrazini juhtum.
Sarrazinist ja tema paar nädalat tagasi ilmunud kõmuraamatust «Saksamaa hävitab enda» on Eesti ajakirjanduses juba omajagu juttu olnud. Hinnangud on nagu Saksamaalgi kõikunud must-valgest mõtlemapaneva hallini (Mihkel Mutt, PM 13.09). Sõltumata sellest, mida keegi Sarrazinist ja tema vaadetest arvab, peitub Saksamaad raputanud ja ajakirjandusliku järellainetusega meilegi jõudnud nähtuse tagamaa mitte niivõrd Sarrazinis endas, kuivõrd Saksamaa poliitilise klassi üha valusamates kokkupõrgetes ümbritseva reaalsusega.
Kui säärase raamatu oleks kirjutanud paremäärmusliku rahvusdemokraatliku partei ninamees, oleks selle sündmuse uudisväärtus olnud võrreldav tavalise plekimõlkimisega. Sarrazini afääri muudab pikantseks just nimelt asjaolu, et asjaomane sotsiaaldemokraat on olnud pikki aastaid poliitilise koorekihi usin molekul.
Seetõttu on üsna ilmne, et juhtumile ei anna ajakirjanduslikku vunki mitte tema eriliselt uudsed vaated sisserände ja lõimumise küsimustes, vaid ärakargamise fakt iseenesest.
Mõttele, et külma sõja spioonisõnavara kasutamine siin mitte päris kohatu ei pruugi olla, viis mu mõned kuud tagasi Spiegelis ilmunud Henryk Broderi essee «Sümpaatia roheline lint: Islam ja intellektuaalide allaheitlikkus».
Autor käsitleb põhjusi, mis panid suurt osa lääne vaimueliiti algul stalinistlikule Venemaale hosiannat laulma, hiljem KGB rahastatud rahumarssidel oma häält kähedaks karjuma ning mis nüüd on viinud üleskutsetele šariaadi elementide vabatahtlikuks juurutamiseks lääne õigussüsteemi.
«Islami kultuuris ei ole midagi iseäralikku selles, et mees oma naisele aeg-ajalt tuupi teeb,» toob Broder näiteks ühe perevägivalla juhtumit käsitlenud Saksa kohtuniku seisukoha.
Poliitilist kliimat kujundavate intellektuaalide tsunfti pugejalikkusesse suubuva allaheitlikkuse musternäitena toob Broder aga ületamatu Günther Grassi, kelle arvates kümnete inimeste surmaga lõppenud eelmainitud karikatuurirahutused olid «fundamentalistlikuks vastuseks fundamentalistlikule teole» ning kelle järgi läänel puudub moraalne õigus kaitsta arvamusvabadust, sest «majesteedi pihta suunatud solvangute eest karistamisest pole veel eriti palju aega möödunud.»
Praeguse probleemistiku juured viivad meid esimese hooga 60ndate aastate lõppu, mil sõjajärgse pika majandusbuumi jõud rauges. Olukorras, kus üldise hüveolu tõusust ja rahvastiku kasvu pidurdumisest tingitud palgasurve mitmed tööstusharud vastu seina surus, olid võõrtööliste riiki meelitamisel kindlasti head majandusteoreetilised põhjused. Ent majandusteooria puudutab vaid majandust ja on vaid teooria; või siis Max Frischi sõnadega: «Me kutsusime tööjõudu, kuid tulid inimesed.»
Teise kandi pealt vaadates: kui jooksvalt rahastatav pensionisüsteem rahvastiku vananemise tõttu kinni jooksma kipub, siis mis oleks loomulikum, kui importida riiki noori töökäsi.
Ent pensionisüsteem ei olnud esmajoones mitte matemaatiline dünaamilise optimeerimise probleem, vaid sõjajärgse ühiskondliku leppe võtmeelement, mille põhieesmärk oli riigisisese solidaarsuse edendamine. Massiline sisseränne tõi sellesse probleemi uue muutuja, millega süsteemi loojad kunagi arvestanud ei olnud.
Tulemus on see, et Saksamaa eeslinnades elab omaette paralleelühiskond, mis on oma asukohariigiga seotud peamiselt läbi sotsiaalametitest saadavate toetuste. Olukorras, kus säärase autonoomse, šariaadi järgi elada sooviva vähemuse olemasolu teeb avalikkusele järjest suuremat muret, kipub aga harmoonia kujutelmadest kramplikult kinni hoidev poliitiline klass pigem tavakodanikku ennast võõravihas süüdistama ning reageerib väga valuliselt kriitikale, mis ei tule selleks eraldatud kohtadest poliitilise maastiku äärealadel.
Seesuguse «harmoonia diktatuuriks» nimetatud poliitilise õhustiku juured viivad meid kokku teise 60ndate aastate pärandiga. «Millalgi 60ndatel aastatel loobusid ülikoolid traditsioonilistest õppekavadest ning läksid üle teraapilistele,» kirjutab ameerika ajaloolane Victor Davis Hanson.
«Teraapilise õppekava võtmeteemaks on relativism,» jätkab Hanson, «ei ole olemas igavesi tõdesid, vaid üksteisega vahelduvad väited, mida toetab vägi ja võim. Kui tudengid on kord mõistnud, kuidas soo-, rassi- ja klassivahesid vähemuste rõhumiseks kasutatakse, mõistavad nad, et absoluutset «tõde» ei ole ja et see on vaid kellegi privileegi peegeldus.»
Ühest küljest on teraapilise hariduse peal üles kasvanud rahvajuhid kängitsetud poliitilise korrektsuse hullusärki, mis teeb teatud teemade käsitluse nende jaoks sisuliselt võimatuks.
Teisest küljest on hariduse liigne keskendumine ajakajalisele – «iga räppmuusika või mustanahaliste feminismi kursus tuleb Shakespeare’i ja ladina keele arvelt,» kirjutab Hanson – ja lõpmatutel rõhumiskursustel sisendatav süütunne lõhkumas kultuuri enesekaitsemehhanismi, mis seisneb suutlikkuses olla uhked oma eelkäijate saavutuste üle ja võimet oma väärtusi võõra kultuuri eest kaitsta.
Kui enamik professionaalsetest kapitalismikirujatest eelistab elada läänemaailmas ning saada osa selle majanduslikust hüveolust ja poliitilistest vabadustest, siis kas ei ole ikkagi võimalik, et millalgi minevikus on isegi valged heteroseksuaalsed mehed midagi õigesti teinud, küsib Hanson. Minu arvates on see küsimus õigustatud.
Me elame tagurpidi kolonialismi ajastul. Täpselt samamoodi nagu väikelaste suremuse oluline vähenemine 19. sajandi alguse Inglismaal sundis seda riiki oma üleliigseid mehepoegi laia maailma seiklema saatma, nii paneb Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika suur sündimus inimesed jälle teises suunas liikuma. See, et me hetkel suure rahvasterändamise peateelt kõrvale oleme jäänud, annab vahest ajutist leevendust, kuid ei enamat.
Maailma senisest ajaloost on koloniseerijate ja koloniseeritavate harmoonilistest suhetest vähe häid näiteid tuua. Küll on võtta juhuseid, kus mingi senitundmatu haigustekitaja vastu kaitsetud inimesed kokkupõrkel uue tsivilisatsiooniga järsku hukkusid.
See, kuidas nüüd juba ligi viiskümmend aastat teraapilist haridust ja riiki läänemaailma kultuurilisele immuunsussüsteemile mõjunud on, ei ole veel selge, aga nagu näitab Thilo Sarrazini juhtum, pole märgid just kõige paremad.