Anneli Ammas: lastekodud versus kasupered

Anneli Ammas
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anneli Ammas
Anneli Ammas Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Kui vanemate elu on läinud sõlme ja lapsed on jäänud hooletusse, võib tunduda, et on kõige turvalisem ja mugavam saata vanemliku hooleta lapsed lastekodusse. Hoopis tülikam on hoida silma peal Eestis laiali asuvatel kasuperedel. Mis sellest, et hoolimata viimase peal välistest tingimustest ei ole lastekodu ühegi lapse jaoks parim elukoht, et lapse jaoks on hoopis parem kasvada tavalises peres – nagu kasvavad lapsed, kelle vanemad on vastutustundlikud.

Tänases lehes on lugu neljast lapsest, kelle ema ja isad ei olnud suutelised oma lapsi turvaliselt kasvatama. Üsna tavaline lugu, mida valdade ja linnade lastekaitsjail tuleb kriisiolukorras lahendama asuda, pidades silmas laste parimaid huve.

Kuigi juba loo alguses ei järginud lastekaitsja reegleid täht-tähelt, jagus alles mõne päeva ametis olnud lastekaitsjal tarkust usaldada kogenud kasupere oskusi ning kriisiseisus lapsed jõudsid ajutisse hooldusperesse. Pere on teinud imetlusväärset tööd ning suutnud poole aastaga laste tervise ja psüühika stabiliseerida.

Nüüd aga tuli lastekaitsjal kiiresti otsustada, mis lastest edasi saab. See on lastekaitsjate igapäevatöö, mille hulka ja vastutuse suurust ei ole kellelgi põhjust kadestada. Kohalik lastekaitsja või ka sotsiaaltöötaja, kelle mureks on kõik abivajajad kuni vanuriteni välja, peab korraldama lahku läinud vanemate suhtlust lastega, hoidma silma peal nõrgematel lastega peredel, et nende lapsed saaksid oma peres kasvada.

Paraku on Eestis vanemliku hooleta jäänud laste saatuse üle otsustamine jäetud peaaegu ainult kohaliku lastekaitsja ja ka vallavanema otsustada. Maavalitsus võib küll teha järelevalvet juba tehtud otsuste üle, kuid protsessis osalemise, lastekaitsja aitamise kohustust maavalitsusel riigi esindajana pole.

Seoses uue lastekaitseseadusega uuest aastast ametlik kord muutub ning sotsiaalkindlustusameti juurde luuakse lastekaitse spetsialistide üksused. Võib-olla oleks üldse õigem, kui riik vanemliku hooleta laste eest põhivastutuse enda kanda võtaks?

Asendushoolduse valmivas rohelises raamatus on võetud selge suund, et esimeses järjekorras peab leidma perest eraldatud lastele kasupere ning kui seda ei leia, siis jätkuks nende elu lastekodus. Probleem on selles, et lastekodusid on viimastel aastatel uueks ehitatud, ja varuga. Lastekodude ehk tänapäevase nimega asenduskodude eelarve sõltub laste arvust ehk nad on majanduslikult huvitatud, et lastekodu oleks lapsi täis. Kuigi lastekodudes on loodud nn perelaadsed tingimused, on vaid üksikutes lastekodudes üksikud pered, kus ongi üks või kaks perevanemat, kes lastega elavad ega käi vahetustega tööl.

Kasuperedega riiklikult peaaegu ei tegeletagi – nende võrk kasvab omasoodu, mittetulundusühingute kaudu. Ühingute liikmed pakuvad üksteisele tuge, ühingud korraldavad nõustamist ja isegi koolitusi. See on usaldusel põhinev võrgustik. Riiklikult neid ei arendata ega ole ka igati kontrollitud kasuperede registrit. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles