Ahto Lobjakas: me kõik oleme immigrandid

Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. Foto: SCANPIX

Meie senine sisserändedebatt mõistab valesti nii probleemi, Euroopat kui seda, mida Eesti päriselt vajab.

Palju on tühja soovmõtlemist, seda eriti valitsuse tasandil. Peamised migratsioonifaktorid on siin selleks, et jääda: Vahemere lõuna- ja idakalda riikide ebastabiilsus ning Sahara-taguse Aafrika vaesus. Igal juhul on ilmne, et Euroopa Liidul pole ühtki realistlikku plaani ei Süüria ega Liibüa stabiliseerimiseks. Jutt vajadusest need riigid «korda teha» on tühi õhk – eriti kui seda ajavad meie välis-, sise- või peaminister. See on viigileht meie nurgatagusel aral küünilisusel.

Seega, põgenikevool jätkub. Tema blokeerimisega on tegeldud aastakümneid ning kõik lahendused – millesse Eestigi lubas eelmisel nädalal taas panustada kaatri-, lennuki- ja inimtundide näol – on ammu ära proovitud ja osutunud ebapiisavaks. Euroopa Liidul lihtsalt ei ole ressurssi Vahemere sulgemiseks. Kõik, mida teha suudetakse, on muuta migrandilaevade reisid veel pikemaks, ohtlikumaks ja kallimaks. Jutt vahelaagrite rajamisest Aafrikasse ja Lähis-Idasse on vähemalt sama vana kui Eesti kuulumine Euroopa Liitu, pole kusagile jõudnud (kes maksaks?) ega saakski jõuda seni, kuni Liibüa ja Süüria toimivad rändesampodena.