/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Kõik me oleme koolis käinud ja vähemalt Eesti kohta tundub olevat tõsi see, et igaüks arvab, et oskab väga palju rääkida selle kohta, milline kool olema peab, kes sobib õpetajaks ja kuidas ta oma tööd peab tegema. Tunnistan kohe alguses, et olen viimastel aastatel käinud täpselt ühel lõpuaktusel, lapsevanemana ühel kohustuslikul arenguvestlusel ja korra esinemas. Võib-olla just isiklike kogemuste vähesuse tõttu olin üllatunud, kuuldes Eesti kooli tabanud suurest muutusest.
Vahetundides on vaikus, ütles üks äärmiselt tore õpetaja, kellega hiljuti juhuslikult tutvusin. Olen sestpeale vaikuse kohta mitmelt õpetajalt küsinud ja saanud kinnitust, et just nii see on. Päris pisikeste koridorides vast mitte, aga suuremate juures küll. Oma koolikogemust meenutades tundub see peaaegu uskumatu. Kosta olevat nohinat, piiksatusi, sõrmelöökide vaikset heli. Äpi-põlvkond olevat vallutanud ja vaikusega täitnud hooned, kus minuealised kunagi lärmasid (ja miskipärast usun, et ka me vanemad ja veel varasemad põlvkonnad ei olnud tummad).
Äpipõlvkonna ristiisa, USA arengupsühholoog Howard Gardner ja tema õpilane Katie Davis, kes on toimuvat muutust juba aastaid uurinud, kirjeldasid uut põlvkonda ühes intervjuus nii: nad on õppinud mõtlema maailmast kui äppide (nutiseadme rakenduste) kogumist, nägema oma elu kui tellitud äppide jada ja võib-olla paljudel juhtudel ka kui ühte hällist-hauani-äppi. Gardner ja Davis räägivad näilisest suhete rohkusest, mille taustal on paraku suhete lamenemine ja ärevus. Kui mõtlen sellele, kuidas äpipõlvkond Eestit ja maailma vedama hakkab, jääb erilisena silma Gardneri ja Davise väide loomingulisuse kohta. Äpid alandavad läve, et laps üldse hakkab näiteks fotosid töötlema, aga muudavad ebatõenäolisemaks selle, et noor looja astub üle äpi poolt pakutavate lahenduste piiridest, teeb midagi täiesti uut ja üllatavat. See on erinevus mitte üksnes pimikus filmiilmutamise ajastuga võrreldes, vaid ka võrreldes fototöötlusega arvutiprogrammide abil. Loomingulisus küll, aga väga kitsastes raamides, kellegi teise ette antud valikute piires.
Kõlab kuidagi masendavalt? Annan siis masinalõhkujatele veel argumente. Loen Soome teadlaste tööd (2014), kes leidsid oma hilisteismeliste uuringus, et tervelt 24 protsenti on keskmised või tõsised interneti ületarbijad, 62 protsenti mõõdukad ületarbijad ja ainult 14 protsenti normaalsed kasutajad. On muidugi alati vaieldav, kuhu normaalsuse piir tõmmata, ent siiski… Lugege tänasest lehest usutlust professor Jouni Välijärviga (vt AK fookuslugu) ja saate teada, et probleem on olemas. Kui tõsine, milline detailides ja mis me sellega ette võtma peaksime, on juba iseasi, ent ei maksa luua endale illusiooni, et see puudutab ainult Soomet ja mitte meid. Eriti sel taustal, et meie lapsevanemate teadlikkus lastega toimunud muutustest pole just üleliia hea.
Masinaid pole tarvis lõhkuma hakata. Küll on aga tarvis väga jõuliselt tegeleda tõelise nutisisu loomisega, mis toetaks õppimist, loovust ja suhtlemisoskust. Ja vast pole ka liigne vägivald see, mida mõned koolid kuuldavasti rakendavad: vahetundides on nutiseadmed keelatud. Las lapsed parem lärmavad, nagu meie omal ajal tegime.