Imre Mürk: rahvusküsimus ja Krjukovi frakk

, poliitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Imre Mürk
Imre Mürk Foto: Erakogu

Kord olla armastatud näitleja Jüri Krjukov oma sõpradele rääkinud, et kui taastati Eesti iseseisvus, lasi ta endale õmmelda fraki. Küllap ta tundis Eesti taassünnile ja ees ootavale tulevikule mõeldes südames justkui mingit erilist pidulikkust; sellist maguskurba tunnet, nagu näiteks tunneme suviti laulukaarel all vaikselt, ent võimsalt «Sind surmani...» lauldes.

Krjukov rääkis, et nüüd, mil Eesti on taas vaba, hakkab kultuuri- ja vaimuelu kihama ning kindlasti on siis pidulikel seltskonnaüritustel tarvis end esinduslikult riidesse panna.

Kuid aastaid hiljem – nentis Krjukov nukralt – selgus, et seda frakki tal tegelikult vaja ei läinud. Peod, mis toimusid, läksid temast mööda ning näitleja unistus asendus mureseguse ebakindluse ja halli argipäevaga. Kusagil konkurentsipõhise turumajanduse, kinnisvarabuumi, bürokraatia ja Euroopasse pürgimise vahel vajus tagaplaanile see vajadus fraki järele, hääbus rahva pidulikkus oma rahvustunde suhtes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles