Olev Remsu: põgenikud, tulge, palun!

Olev Remsu
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olev Remsu
Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Hirmule pressimine on poliitikas kõige labasem. Eriti kui seda tehakse võimalike sisserändajate arvu paisutamisega mitmekümnekordseks. Mida me õieti kardame? Kontroll on meie käes. Aidates teisi, puhastume ka ise, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Poleks uskunud, et taas tuleb kätte võtta 1885. aastal kirjutatud Gustave Le Boni «Hulkade psühholoogia» (eesti keeles 1936 ja 1994). Palun: «Hulkadel on ainult lihtsad ja äärmuslikud tunded; arvamused, ideed ja uskumused, mida neile sugereeritakse, on nende poolt kas vastuvõetavad või kõrvaleheidetavad terveni, peetakse neid kas siis absoluutseks tõeks või mitte vähem absoluutseks valeks.»

«Liialdus hulkade juures õnnetuseks esineb sageli halbades tunnetes, mis on primitiivse inimese instinktide atavistlik jäänus.»

«Hulkade võimuletulek tähistab võib-olla lääne tsivilisatsioonide viimseid hetki, tagasiminekut selle ebamäärase anarhia ajajärkude manu.»

Hulkade nakatust nägime Toompeal 26. aprillil toimunud kütuseaktsiisi tõstmise vastasel miitingul. Ja sugereerijaiks oli paar kuulsamat ekrelast, kes näib et tundsid mõnu publiku peoshoidmisest.

Lihtne on üles kütta hirmu. Eksistentsialistid ütlesid, et hirmu põhjuseks on mittemiski. Tähendab, potentsiaalne metafüüsiline hirm elab meie sees, valmis meid valdama iga hetk, vajab vaid detonaatorit. Pole vahet, kas kartmiseks jagub ka tegelikku põhjust või on põhjus vaid kujuteldav.

Inimese enesesäilitusinstinkt lülitub tööle mõlemal puhul ning ajab meie stabiilsematel kaaskodanikel närvi lihtsalt krussi, mõne aga võib viia paanikani, isegi kas täieliku või osalise arukaotuseni. Eriti lihtne on üles kütta hirmu tuleviku ees.

Kui aus olla, siis ei oska keegi – ei hirmu külvajad ega hirmu kummutajad – täpselt ennustada, mida toob aeg. Vähegi kriitikameelega inimene ei soovi tulevikuküsimuses seisukohta võtta, vastu vaielda isegi kohe näha, et rumalale arvamusele. Võib ju minna nii, kuid võib minna ka teisiti ning korrektne on oma teadmatust, prognoosimatust tunnistada. Mine tea, äkki realiseerub mõni võimatuna tundunud variant.

26. aprillil Toompeal hirmutati sellega, kuidas meie majandus kütuseaktsiisi tõstmise järel kokku kukub. Manipuleerijad teadsid ja teavad omast arust kopika pealt üles lugeda, milliste teenuste ja kaupade hinnad hakkavad tõusma, ning nad suudavad oma laest võetud veendumuse rahvahulkadessegi sisendada.

Hirmu üleskütmine on nagu valerahaga maksmine. Kui raha on osavalt tehtud, siis algust kroonib edu.

Bensiin ongi algus. Bensiin süütab meeled.

Oi, mis veel siis juhtub, kui meil hakatakse tõsisemalt pidama Aafrika, Lähis-Ida või mõne teise katastroofikandi põgenike vastuvõtmise plaane! Siis see kisa alles tõuseb, üks protestimiiting rullub teise järel, kihutajad saavad kõnepukilt ilmarahvale lokku lüüa. Kui aktsiisivastane pakkus end välja majanduse päästjana, siis poliitimmigrantide ja majanduspagulaste vastane peab end lausa rahvuse päästjaks.

Lihtne on piitsutada rahvustunnet, seda eriti kuueklassilise haridusega õllesõprade hulgas. Neile või nendesarnastele kaasmaalastele saab hõlpsalt sisendada, et eestlane on parim rahvus maailmas, põhjusel, et nende hulka kuulud sina! Ent kahjuks oleme me ümbritsetud vaenlastega, seespoolgi on võimust võtnud vaid hukutajad. Tööle lülitub rahvuse enesekaitseinstinkt ning see tagab libedaile manipuleerijaile valimistel kuhja hääli.

Hirmule pressimine on poliitikas kõige labasem. Eriti kui seda tehakse võimalike sisserändajate arvu paisutamisega mitmekümnekordseks. Kui seda teevad teadliku (?) valetamise korras mõned riigikogu liikmed. Aga vahest mitte teadliku, ehk on nad iseennast ja oma mõttekaaslasi hirmutades kaotanud reaalsustaju? Nii või teisiti, ühiskonna teadvuses oleksid need propagandakollitajad justkui peale jäänud, fakte usaldavatelt, kriitikameelega oponentidelt nagu ülekohtuselt loobumisvõidu saanud.

Minu meelest on sisserändel meie väikesele maale kaks aspekti.

Esiteks majanduslik. Meil on täna valida kas suletus ja vaesus või avatus ja parem elu. Rahvusliku kogutoodangu kasv, seega ka palgatõus ei ole mõeldav väheneva elanikkonnaga riigis.

Kui lihtne on rahvahulki hullutada sellega, et uued tulijad võtavad meilt ära töökohti. Kui hästi läheb see meie suhteliselt ksenofoobses ühiskonnas peale! Paljud kõrvad kohe igatsevad seda kuulda. Mis sest, et tegelikult on mõju vastupidine – migratsioon loob uusi töökohti majanduse üldise elavnemise korras, kasvatab meie kõigi sissetulekut. Aga kes seda uskuda tahab?

Jah, meil on kurb kogemus nõukogudeaegse industriaalkolonialismiga, see nakatas meid võõrastepelgusega. Kas jäädavalt? Ent me elasime ju üle enam-vähem samalaadse tsaariaegse nähtuse, mil rajati Peeter Suure merekindlust ning Tallinna elanike arv kasvas kümme tuhat inimest aastas. Me ei venestunud.

Kui palju oleks siis võimalik tõmmata paralleele nõukogudeaegse sisserände ning uue, ehk Aafrikast ja mujalt pärit tulijate vahel?

Esiteks kontrollitavus. Juhtimine on praegu kindlalt meie kätes (hirmutajad eitavad seda, ähvardavad musta tulevikuga) ning mitte Brüsseli või veel vähem Moskva otsustada, me võime määrata vastuvõetava inimeste hulga, päritolu ning ka nende paigutamise üle Eestis. Toona olid hoovad mujal ning nii venestusid meie maa teatud piirkonnad.

Enamikule ida poolt tulijaile jäi siis nende nn suur kodumaa nii füüsiliselt kui vaimselt selja taha ning see mõjutas nende mõttelaadi ja hoiakuid.

Teatavasti ei ole ajaloos mitte kunagi mõne suurema rahvuse vähemusrühm mõnes teises riigis läinud täiesti üle tolle teise riigi keelele. Ei ole seda teinud hiinlased Kagu-Aasia maades, ei prantslased Kanadas, ei sakslased Euroopas ega ka mitte venelased siin ja seal Euraasias. Meil tuleks sellest üldmaksvast reeglist õppida siis, kui me hakkaksime valima, keda me siia sooviksime. Võtaks enne tuareege, berbereid, hausasid, jarubasid, süürlasi ja teisi, kui araabia või juba mõnele Euroopa suurkeelele üle läinud rahvust.

Me vananeme ja väheneme, me ei jaksa ennast ülal pidada, viimaks on meie riik kokkuvarisemise peal. Kollapsi ärahoidmiseks peame esialgu pensionile minemise iga tõstma väga kõrgele, ent lõpmatuseni seda kasvatada ei saa. Loodus aga ei salli tühja kohta, varsti ei jõua me end suletunagi hoida ning siia saabuvad teised. Alul ehk illegaalselt, seejärel lööme oma seniilsuses käega – üks ta mats kõik! Ja pole siis enam meie otsustada, kes täpselt tuleb ning kuhu paikneb. Nii korduvad Sillamäe, Kohtla-Järve, Narva ja teised juhtumid. Isegi Võru gaasianalüsaatorite tehas, mis toodi täiesti eestlaslikku keskkonda Pihkvast koos direktori, tööliste ja koristajatega, kõik umbkeelsed.

Me peaksime eelistama põldureid või karjakasvatajaid, me peaksime varuma kannatust, et neid meie kliimale ja mullastikule välja õpetada. Linnaerialadest ehk elektroonikainimesi, nende tööviljakus on suurim. Aga küllap teavad seda minust paremini erialaspetsialistid.

Meie probleemiks olgu, kuidas panna Mustafa või Gulnara eesti keelt rääkima, Kalevipoega ja Vabadussõda austama. Ja see on võimalik, sõltumata nende nahavärvist ja usutunnistusest. Meie kirikud lagunevad. Kui ilusad mošeed võiksid neist saada!

Majanduse elavdamine ja palgakasv loob pinnase meie Kalevipoegadegi kojutulekuks. Mäletate – «Aga ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa lähvad lõkendama…» Kahel otsal!

Teine aspekt on eetiline. See puudutaks meid ka siis, kui me poleks Teise maailmasõja lõpus olnud poliitpõgenikud ning praegu leiba ja tööd otsivad majanduspagulased. Aidates teisi, puhastume ka ise. Ei ole meil vaja omanohki hoidvaid väiklasi tigetsejaid, vaid avalaid ja lahke südamega inimesi, kelle hinges valitseks helgus.

Autoritarism ja sallimatus on hulkadele väga selged tunded, kirjutab Le Bon. Vaat sellest võiksime sisserändajate abiga lahti saada!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles