Juhtkiri: paadipõgenikud on ELi ühine mure

Vahemerel hukkuvad paadipõgenikud. Ainuüksi läinud aastal registreeriti Vahemere piirkonnas 278 000 ebaseaduslikku ELi piiri ületamist ning umbes 3000 inimest sai teel Euroopasse hukka. Sel aastal on aga põgenike arv veelgi suurem, juba praeguseks on hukkunud ligi 2500 inimest. Kui varem oli põgeniketeema jäetud peamiselt sihtriikide endi mureks, siis nüüd on Euroopasse jõuda soovijate arv kasvanud nii suureks, et see on toonud kaasa küsimuse ELi vastutusest.

Selle teemaga tegelemisel on neli olulist aspekti, mida silmas pidada. Esiteks, põgenikud, kes saabuvad Kreekasse ja Itaaliasse, ei ole Kreeka ja Itaalia, vaid Euroopa Liidu mure. Piiririikidele, eriti merepiiriga riikidele, on sisserännanute surve alati paratamatult suurem. Kuid ei tulda Kreekasse ega Itaaliasse, tullakse Euroopa Liitu. Seni on need riigid üsna omapea toimetama jäetud. Põgenikud aga tähendavad riigile alati suuremat majanduslikku ja sotsiaalset survet. Teisisõnu, põgenikega tegelemiseks on vaja raha ja ühiskonna suutlikkust saabunutega kogukondlikult hakkama saada. Seni on rõhutatud peamiselt just probleemi majanduslikku poolt ja majanduskriisi kõige valusamalt läbi elanud Kreeka ei ole enesestmõistetavalt suutnud selle poolega toime tulla. Kuid veel olulisem on ehk probleemi sotsiaalne aspekt: kas kogukond on valmis põgenikke vastu võtma. Ja arvestada tuleb mõlema poolega.

Sõnades võib see tunduda lihtne, kuid Kreeka on selge näide sellest, et tegelikkus on palju komplitseeritum. Oma probleemidega üksi jäänud riik ei suuda põgeniketulvaga kohaneda, ja mittekohanemine väljendus hirmus või vaenus. Ja siin ilmneb veel üks tõestus sellele, miks põgenikud ei ole üksnes ühe riigi, vaid kogu ELi mure: ehkki paremäärmusluse ilminguid on siin-seal alati olnud, sai selle selgem esiletõus ELis alguse Kreekast, osaliselt just reaktsioonina suutmatusele põgenikega üksi hakkama saada. See on asi, mille peale oleks vaja enam mõelda. Seega, ELi suurem solidaarsus põgenikega tegelemisel on kogu ELi huvides.

Teiseks – ja see ei puuduta Vahemere põgenikke, vaid immigratsioonipoliitikat laiemalt –, isegi kui Eesti konservatiivset põgenikepoliitikat ei plaanita lähiajal muuta, tuleks selgelt teha selles poliitikas erisus nende osas, kes põgenevad selle võimu ilmingute eest, mida me ise lähiajaloos kogenud oleme. Ukrainast Venemaa agressiooni eest pakku tulnutele peab Eesti olema valmis pakkuma turvapaika suuremal määral kui seni.

Ja kolmandaks, tark vaatab kõiki sündmusi perspektiivis. Seda, et Euroopa ei saa ilma sisserännanuteta, on juba avastatud. Isegi Ühendkuningriik, kes on konservatiivide juhtimisel liikunud suurema suletuse suunas, on olnud sunnitud tunnistama, et võõrsilt tulnuteta riik toime ei tule. Seni oleme mõelnud, et EL peaks ulatama abikäe põgenikele, ja see on ilmestanud me suhtumist problemaatikasse. Kuid küsimusele on võimalik läheneda ka teisiti: põgenikud ei ole probleem, vaid mõnikord ka lahendus.

Ja neljandaks, võib-olla kõige olulisem kogu asja juures on see, et võimetuse tõttu olukorraga toime tulla saavad tuhanded inimesed merel hukka. Olgu lahenduseks tajutud ühine vastutus inimestele turvalise elupaiga pakkumisel või tõhusam piirikontroll ELi piiridel, ühel või teisel moel tuleb olukorrale lahendus leida.