Pole raske märgata, et «Vagas vees» peale silmapiiri suurt muud ei näegi – kui mõned üksildased pilved ja lainesäbru välja arvata. Ma ise olen kirjutanud, kuidas nii Maasiku loodus- kui ka linnafotode detailirohkuses tõusevad esile kaose ja korra vahelised pinged. «Vagas vees» paistab kõik väga selge, Maasiku varasemad leitmotiivid on otsekui tõmbunud silmapiiri taha või vajunud pinna alla.
Aga need pole ka päris kadunud. «Vaga vee» fotodelt leiab Maasikule omaseid jooni. Kuna Maasiku töid on peetud ebaromantilisteks, ilmneb sarnane suhe tegelikkusega ka «Vagas vees» – valikust leiab hetki, mil merd pole tabatud mõnel loojanguhetkel, kui veepind kattub igatsuse värvidega, vaid fantaasiat UV-kiirtega kõrvetaval tuimal keskpäeval. Aga see pole põhiline. Meenub, kuidas Laurits rääkis «Pusade» puhul fraktaalsusest – võsastiku iga element kordub nii suuremates kui väiksemates mõõtkavades, elemendid peegeldavad üksteist, kasvavad üksteisest välja. Laurits kirjutab: «Kui me hakkame Maasiku pildil ennast pilguga sissepoole libistama, siis sügavusse tungides leiame järjest uusi ja järjest peenemaid detaile». Kuigi «Vaga vee» kõrval- ja episoodilistes rollides esinevad pilved ja rannajoon on oma olemuselt samuti fraktaalsed, ilmneb paralleelsus Lauritsa tähelepanekuga antud juhul hoopis mujal – just «sügavusse tungimise» motiivis, pilguga merele libisemises. Kuigi visuaalselt vastupidine võsastikega, kuhu sai pilk hakata libisema ainult mittelineaarselt, vääneldes ja elementide vahelt läbi pugedes, on meri miski, mis ulatub alati kaugemale, kui pilk suudab haarata. Maasiku fotod panevad mõtlema, kui kohatu oleks kutsuda merd «objektiks» – meenub, kuidas gloobuseajastule eelnenud keskaegsetel kaartidel ümbritses maismaa merd. Nüüd teame, et olukord on vastupidine.
