Seadus ütleb , et sõltumatu riigikontrolli «tegevuse eesmärk on majanduskontrolli kaudu anda riigikogule ja avalikkusele kindlustunne, et avaliku sektori vahendeid kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult».
Neeme Korv: kurja köstri manitsus
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
23. september 2010, 16:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikontrolli viimased auditid pole maksumaksjas paraku nimetatud kindlustunnet süvendanud. Kuid seda mitte auditeerijate kehva töö, vaid järgnenud kommunikatsioonisõja tõttu. Kritiseeritute võte on nagu maletaja Mihhail Tali arsenalist – võimas vasturünnak tagab parima kaitse.
Pruugib vaid järjekordsel dokumendil jõuda avalikkuse ette, kui valdkonna eest vastutav minister selle ainsa lausega põrmustab. Alusteni. Nii oli see riiklike ettevõtlustoetuste kriitika kui ka äsjase riigimetsa majandamist kajastanud analüüsi puhul.
Paraku tähendab see, et asja tuumani ei jõutagi. Manifestide ja lööklausetega on lihtne toime tulla, järelikult tuleb ka sisulisemad ülevaated samasse seisu taandada.
Nii tundub, et sinnapaika kõik seks korraks jääb. Ajakirjanduse tähelepanu läheb pärast sõnalahingu kajastamist mujale. Opositsioonipoliitikuil, kes saaksid auditite tulemusi edukalt ära kasutada, näib energiat jaguvat vaid lihtlauseteks stiilis «astmeline tulumaks lahendab kõik». Oma autoriteedi pärast ei pea eriti muretsema ka riigikontroll – selle tagab põhiseadus.
Riigi metsapoliitika suhtes tehtud kriitikat tagasi lükates taunis keskkonnaminister Jaanus Tamkivi riigikontrolli viimase aja auditite karmi tooni. Kuid riigikontrolli hoiakut võib mõista – kui midagi teravat ei ütle, lahustub sõnum meediaruumis nagu suhkrutükk teetassis. Pehmema lähenemise juures ei viitsitaks vastuseks isegi pead pöörata.
Muidugi ei ole riigikontrolli positsioon riigis nagu õpetajal koolis – pigem on ta justkui õppetöö tulemuslikkuse hindaja. Ja samal ajal kui kahe saanud õpilane on paratamatult kohustatud midagi ette võtma, võib koosa saanud ametkond isetahtsi edasi tegutseda ning kriitikale vilistada.
Samas – küllap oskab igaüks meenutada oma «köstrit», kelle klassi ette ilmumisestki piisas, et süda saapasäärde vajuks, vastama kutsumisest rääkimata.
Niisugust õpetajat kiruti kooli ajal tagaselja, kuid hiljem on tulnud mõnelgi siunajal tunnistada, et just see karm mees või naine on kooliajast enim meelde jäänud isiksus. Ja avastada, et need samad «pähe taotud» teadmised on kinnistunud ning aidanud eluteel «hinge eest hoolt kanda».
Kunagi õppisime ridade vahelt lugema. Küllap õpetab aeg meid ka senisest enam sõjakatest pressiteadetest läbi vaatama.