Inetu küll, aga viimasel ajal kummitab mind mõte presidentaalsest vabariigist, sest aina enam ilminguid viitab sellele, et meie riigil ei ole peremeest. Sellise olukorra analoog meil mitte väga ammu kehtinud kolhoosikorra näol tõestas vägagi ilmekalt, et tugeva ja autoritaarse esimehe puhul tõusid ka nõrgad kolhoosid jalule, kollektiivse vastutuse teed minnes aga lagunesid ja jäid ainult viletsamaks.
Tellijale
Erik Tohvri: tavakodaniku mätta otsast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõsi, presidentaalse riigijuhtimise hoiatav eeskuju on meil siinsamas Peipsi taga küll olemas, aga ükski riik ega liiklusvahend ei ole kaitstud juhuslikult rooli taha sattunud mõõdutundetu juhi eest. Meie musterpresident, kadunud Lennu alias Lennart Meri on küll lõplikult ajalukku läinud, aga tema oskus ja tahe Eesti riigi ja rahva mis tahes muret märgata ja seda likvideerima asuda on paljudel siiani meeles.