Jan Kaus: miski ei ole tulnud mulle kergelt

«Miski ei ole tulnud mulle kergelt,» tunnistab Jan Kaus, «olen teinud väga palju inspiratsioonivaba tööd, et inspiratsioon osutuks võimalikuks.»

Kirjanikke võib jagada näiteks kolme gruppi: need, keda kõik on lugenud; need, kes saavad auhindu, aga keda ei loeta; need, kes saavad auhindu ja keda ka loetakse. Kuidas kriitikute ja rahva armastus saab nii lahkneda?

Arvan, et ilukirjanduslikku «ühisosa», autoreid ja raamatuid, keda kõik on lugenud, jääb aina vähemaks. Inimesed valivad hoolega, mida lugeda. Kuna aeg on muutunud defitsiitseks, on ka vähem aega lugeda hetkeotsustuse või juhuse ajel, mis on tegelikult lugemise juures ääretult kütkestav, lähen poodi …

Pilk sattub raamatule ja tunnen, et tahan seda lugeda.

Selleks äratundmiseks pole mingit ratsionaalset põhjust. Raamat ei pruugi vastata enda lugemiseelistustele, autor võib olla tundmatu, aga miski teose juures ajendab talle liginema.

Lugude arv maailmas on ses mõttes piiratud, et põhiskeemid on sarnased. Ikka korduvad armastus- ja eneseotsingulood. Kirjanduse kütkestavus väljendub aga tõsiasjas, et arhetüüpseid lugusid saab isikupäraselt jutustada. Teatud stiil ja keelekasutus sobib inimestele, kes loevad väga palju, kellele on kirjandus sügav kirg või seotud kutsumuse või ametiga. Need teosed ei peagi ehk meeldima neile, kes loevad raamatuid harvem.

Ma ei tea, kas selline kolmikjaotus on kultuuripoliitilises mõttes probleemivaba. Kultuuripoliitika võiks rohkem tegeleda sellega, et ilmuks tugevaid ja häid kirjandusteoseid, kirjandust, mis on asjatundjatele huvitav, aga mida ka laiem publik suudab lugeda. See ei tähenda avangardse, katsetusliku või postmodernistliku kirjanduse eiramist, vaid pigem autoritele paremate tingimuste loomist. Mingis mõttes on kultuuripoliitika kirjanduse puhul imelik. Näiteks peab kultuuriministeerium eesti kirjanduse teabekeskuse toetamisega eesti kirjanduse rahvusvahelist levikut oluliseks, mida saab ainult kiita. Samas puudub meede, et siin tekkiks rohkem rahvusvahelise kaaluga kirjandust.

Mida teie praegu loete?

Just lõpetasin Aristotelese «Poliitika» lugemise. Võib-olla on ainus asi, mida ma elus kahetsen, see, et mul jäid kunagi filosoofiaõpingud humanitaarinstituudis pooleli. Püüan seda kompenseerida filosoofia lugemisega. Aristotelese «Poliitikat» võiks iga eesti haritlane lugeda. Kirjastus Ilmamaa võiks saata selle kingitusena kõigile riigikogu liikmetele, sest Aristotelese mõttestikus on palju tasandeid, mis on minu meelest kõnekad ka praeguses Eestis.

Loen üha rohkem tõlkekirjandust, eriti romaane. Romaanikunst on mulle kõige südamelähedasem, mis ei tähenda, et ma luulet või novelle ei hindaks.

Mida soovitate õpetajatele uuemast eesti kirjandusest lugeda?

Soovitustega olen ettevaatlik, sest õpetajad on väga erinevate huvidega isiksused. Aga et säiliks kontakt eesti kirjandusega, tuleks mõningaid raamatuid kindlasti lugeda. Hea orientiir on kultuurkapitali aastapreemia nominendid. Neid kõiki võiks lugeda, aga minu lemmik eelmisest aastast oli Toomas Haugi «Mööda Koidu tänavat». See liigub populaarses mälestuskirjanduse hoovuses ning on väga isikupäraselt kirjutatud – mõnusa, vaoshoitud, sooja irooniaga. Haug kirjutab oma lapsepõlvemälestustest nii, et täiskasvanu ja lapse hääl kõlavad kõrvuti, teineteist summutamata. Väga ilus poeetiline lugemine. Iroonia ja südamlikkus on hästi tasakaalus. Seda julgeks õpetajatele soovitada ka väljaspool igasugust valgustuslikku taotlust.

Mida õppisite lapsepõlve lemmikraamatutest?

Lemmikud lugesin päris kapsaks – Ferenc Molnari «Pal-tänava poisid» ja Dumas´ «Kolm musketäri». Esmapilgul võiks öelda, et need on poistekad, aga nende eetiline laeng on väga suur. «Pal-tänava poiste» lõpulause, kus Janos Boka lapsehinges tärkab esimest korda tundmus, «mis on õieti see elu, mille kord kurvad, kord rõõmsad, aga alati võitlevad teenijad me kõik oleme», on mind korduvalt vapustanud ja ilmselt ka mu elu tugevalt mõjutanud, sest ma ei tea teist nii südamlikku eksistentsialismi sõnastust.

«Kolme musketäri» loen imetledes senimaani. Karakteriloomise oskus on Dumas´l ületamatu. Kui loen ajalooalast teost, Louis XIII või Louis XIV valitsusajast, tuleb silma ette, kuidas kusagil liiguvad Athos, Porthos, Aramis ja d’Artagnan. Võiks öelda, et Oskar Luts on nagu eesti kirjanduse Alexandre Dumas, sest ennekõike Luts on suutnud luua nii võimsalt isikupärased ja mingis mõttes arhetüüpsed tegelaskujud, kes elavad oma elu. Luts pole muidugi ainus, Andreseid ja Pearusid on ka igaüks meist korduvalt kohanud.

Mulle veel väga oluline raamat on Aino Perviku «Arabella, mereröövli tütar», mis on samuti tugeva eetilise laenguga. Taaniel Tina on üks ägedamaid karaktereid, keda tean. Inimestele, kes tahaksid hästi kirjutada, sobib see raamat väga hästi karakteri loomise õppematerjaliks. Pigem ebameeldiv tegelane muutub ühtäkki ääretult sümpaatseks, tema surmast on kahju. Ma armastan seda raamatut eelkõige Taaniel Tina pärast.

Ja muidugi Astrid Lindgreni raamatud, eriti Kalle Blomkvisti lood. Nendes lugudes sisaldus romantika, mida lapsepõlves püüdsid aimamisi järgida.

Lindgren oli esimene autor, kellelt õppisin ääretult olulist asja nii kirjutamise kui ka elamise juures – võimet tajuda erinevusi ja pingeid kujutluse ja tegelikkuse vahel. Näiteks koht, kus Kalle mängib meisterdetektiivi ja räägib oma kujuteldava kaaslasega, otsides šokolaadist mürki. Kui ta avastab, et seal ongi arseeni, kaovad nii kujuteldav kaaslane kui ka meisterdetektiiv, jääb vaid hirmunud Kalle. See kirjeldab väga võimsalt inimese elu üht põhilist paradoksi – kuidas mitte kaotada kontakti reaalsusega.

Läksite kõigepealt õppima pedagoogikat. Kas tahtsite õpetajaks saada?

Ma ei teadnud siis veel täpselt, mida teha. Tahtsin lihtsalt ülikooli minna. Pigem oleks mind võinud huvitama hakata õpetamise teoreetiline külg. Kuna pidin ka koolis praktikal käima, sain aru, et see ala pole minu jaoks. Õpetamisega ma enda arust hakkama ei saanud. Pooleli jätta ka ei tahtnud. Pealegi oli mul palju toredaid õppejõude, näiteks Mare Müürsepp, kes on nüüd mu noorema poja eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Mare Müürsepale tegin esimese kursusetöö – kirjutasin mudilastele raamatukese aknast. Sain selle eest viie ja Mare leidis isegi, et selle võiks kirjastada. Raamat ei ilmunud, aga ma sain inspiratsiooni ja julgustust, ning fookus, mis oli aastaid ähmane, hakkas vaikselt paika nihkuma.

Olete mitmekülgne inimene: teid köidavad kirjanduse eri žanrid, kujutav kunst, muusika, film …

Mul on põhimõte, et kui tahad midagi teha, siis lihtsalt tee. Midagi pole tulnud minuni kergelt. Ma ei ole looduslik anne, nagu võin ette kujutada mõningaid kolleege, näiteks Jürgen Roostet, kes hakkas väga noorelt suure hooga luuletama. Mina saatsin 90-ndate alguses Loomingule luuletusi ja need lükati korduvalt tagasi. Kui avastasin oma noorpõlve päevikud ja kaustikud, oli esimene impulss need kaminasse visata. Vanem poeg koukis need sealt välja.

Jumal tänatud.

Ei tea … Alustasin väga klišeerohkelt, igasuguse isikupärata. Elementaarse ilukirjandusliku oskuseni jõudmiseks läks seitse-kaheksa aastat. Pean pöördeliseks novelli «Johani ümbersünd» avaldamist 2000. aastal Vikerkaares. Siis sain esimest korda kinnitust, et suudan kirjutada nii, et see äratab lugejates huvi. Mis puudutab muusikat, siis mu kitarrimänguoskus on väga tagasihoidlik, kuigi harjutan iga päev.

Inglise keeles on väljend self made man. Olen ennast üles töötanud puhtalt kire ja jonni toel. Erilisi eeldusi pole ma enda puhul tajunud. Näiteks ei uskunud ma aastaid inspiratsiooni olemasolu. Minu jaoks oli märksõna töö. Kirjaniku töö kõige olulisem osa on lugemine. Lugesin aastaid väga intensiivselt, olin võimeline lugema 12 tundi järjest, nii et silmavalged punased. See, et olen hakanud saavutama kontakti inspiratsiooniga, põhineb väga suurel tööl. Olen teinud väga palju inspiratsioonivaba tööd, et inspiratsioon osutuks võimalikuks. Viimaks on tekkinud intuitiivne vilumus, loo jutustamise oskus, mille osa elemente asetub paika teadvustamatul tasandil. Tekib tunne, et lugu kirjutab ennast ise.

Mis hindeid te koolis kirjandite eest saite?

Ei saanud eriti häid hindeid. Kolmest kuni viieni.

Teisedki kirjanikud ja kunstnikud on öelnud, et nad ei saanud koolis häid hindeid ainete eest, millega hakkasid leiba teenima.

See kinnitab mu uskumust, et kirjutamine on õpitav. Sisemine sund kirjutada oli mul ammu, kuigi ma ei teadvustanud seda. Vist kuuendas klassis kirjutasin kaustikusse oma versiooni sarjast «Seiklusjutte maalt ja merelt», mille pealkiri oli «Surnud mehe käsi». Mehe käe kujulisse kaljusse oli varandus peidetud ja mereröövlilaevadel tegutsesid millegipärast korea nimedega indiaanlased. Keskkoolis hakkasin kirjutama absurdiluuletusi. Ei tea, kust see soov pärines. Ma polnud lugenud Aleksander Suumanit ega Daniil Harmsi ega kedagi. Meil oli küll üsna loominguline klass. Korraldasime isegi luuleõhtuid.

Mind ei huvitanud kirjandus absoluutselt. Mäletan, et pidin tegema ettekande Hermann Hesse «Klaas­pärlimängust» ja bluffisin end kuidagi läbi. Proovisin raamatut lugeda, aga see oli arusaamatu, raske ja igav. Kord tuli kirjutada mingi ilukirjandustekst. Tegin anarhilise teksti, kus oli palju vägivalda ja absurdi. Kirjutasin teatud trotsiga, arvestades juba ette, et saan halva hinde.

Kas õpetaja ärritus või vaimustus?

Mu kirjandusõpetaja praeguses Tal­linna ühisgümnaasiumis, Liivi Rei­nert pani mulle viie! Üllatusin. See oli ka üks teetähiseid. Aga murrang toimus alles 21-aastaselt, kui sattusin ühte sõpruskonda Juku-Kalle Raidiga. Meie sõpruse üks nurgakivi oli see, et Juku-Kalle hakkas mulle esitama küsimusi: kas sa Salingeri «Kuristikku rukkis» oled lugenud, kas sa Günter Grassi «Plekktrummi» oled lugenud? Ma ei olnud. Juku-Kalle ei suutnud sellest kuidagi aru saada ja lihtsalt sundis mind lugema. Ta oli väga inspireeriv inimene – seltskonna hing, kirjutas ilusaid vormitäiuslikke luuletusi. Korraga vallandus minus midagi nagu paisu tagant. Juku-Kalle lõi paisu oma soovitustega puruks ja ma hakkasin metsiku hooga lugema. Alguses ahmisin valimatult kõike, ühel hetkel taipasin, et tuleks lugeda ka Cervantest, Shakespeare’i ja Tammsaaret. Kooli kohustuslik kirjandus polnud jätnud minusse mingit jälge.

Miks? Kas põhjus oli sobimatus metoodikas? Igavates õpikutes?

Ei tea. Mul on alles kirjandusõpik, mis räägib Tolstoist, Dostojevskist, Tšehhovist ja Turgenevist. Sel pole midagi viga … Olen sellele mõelnud, eriti nüüd, kus olen pidanud ka ise õpikuid kirjutama. Proovisin oma õpikutes niipalju kui võimalik keskenduda küsimusele, mida käsitletav klassikaline teos ütleb konkreetselt minu elu kohta. See huvitab mind ka õppejõuna. Praegu annan kirjandust lavakunstikateedris. Kui võtame klassikalise teose, näiteks Balzaci «Kaotatud illusioonid», siis huvitab mind, mis kajab sealt vastu siin ja praegu, 21. sajandi alguse Eestis, meie endi eludes. Olgu olukorrad, süžeeliinid, probleemid või ideed. Minu jaoks on oluline otsida üles ja kirjeldada teose ajatut tuuma.

Thomas Manni «Võlumäest» räägin õpikus rõhuga Settembrini ja Naphta vaidlustel. Ühel pool humanistlik, valgustuslik inimese keskmesse tõstmine, teisel pool sund ohverdada isiksus idee nimel. Arvan, et õpilased ei pea tervet «Võlumäge» läbi lugema, võib lugeda ainult neid vaidlusi ja arutleda teemadel, mis läbivad kogu meie ajalugu ja on ka praegu aktuaalsed.

Kirjandus reageerib maailmale ja püüab nii panna maailma omakorda reageerima, et mingilgi määral tegelikkust muuta. Minu meelest on Nõukogude-aegne vene kirjandus ses mõttes ääretult huvitav – paraadkirjandus, mis pidi tsementeerima kujutluspilti ühiskonnast, ning kirjandus, millel on jääv väärtus, mis püüdis näidata, et need kujutluspildid on eksitavad, et reaalsus on palju lohutum. Sellest sündis väga võimsat kirjandust, alates Bulgakovist ja lõpetades Jerofejeviga. See on samuti rakurss, kus saan rõhutada kirjanduse sügavat seost tegelikkusega; kirjanduse kaht suurt ja vastuolulist suunda – üks püüab luua ja kirjeldada ideaale, mille poole inimesed võiksid püüelda, teine näidata mõningate ideaalide teostumatust või lausa ohtlikkust.

Mu eesmärk on näidata, et kirjandus ei asu ühiskonna serval ega ole sellest irdunud. Arvan, et olulised on mõlemad suunad – see, mis räägib, milline tegelikkus võiks olla, ja teine, mis räägib, milline tegelikkus tegelikult on. Seda kinnitab mu enda kogemus. Paljud raamatud on konkreetselt mõjutanud mu elu – valikuid, eluhoiakut, meelelaadi. Seda, kuidas ma inimestega suhtlen, mida oluliseks pean, mida vältida püüan. Olen kirjandusest enda kohta palju teada saanud.

Millised raamatud on teie suuremad mõjutajad?

Esimese hooga nimetan Orwelli «1984», mis näitab väga veenvalt inimlikku haprust. See on ka mu enda loomingu üks juhtmotiive. Inimest on võimalik pelgalt sõnadega jäädavalt katki teha. Hapruse tajumine on mind muutnud palju ettevaatlikumaks, näiteks suhtumises lähedastesse. Tean, et lähedus nõuab aeglust. Mu vanaema pidas Vormsil meie suvilas aeda. Vormsil on muld väga kivine ja taimed ei taha seal hästi kasvada, samas näed, kuidas aia taga tungib peale metsik loodus. Vanaema hoidis ja haris seda aeda väga sitkelt ja kannatlikult. Kui ta suri, oli aed aasta pärast kadunud. Minu meelest sobib see igasuguse läheduse metafooriks: see aed nõuab aega. Hoolitsust, järjekindlust, kannatlikkust. Mul oli õnn olla Veiko Õunpuu «Sügisballi» stsenaariumi toimetaja. Väga meeldis üks lause, mida ütleb Rain Tolgi mängitud Mati tegelaskuju – armastust hävitab eelkõige kannatamatus. See armastust söövitava kärsituse motiiv pärineb Michel Houellebecqi romaanist «Saare võimalikkus». Arvan, et hakkasin seda tõsiselt tajuma pärast John Fowlesi «Maagi» lugemist. Näen enda eluhoiakute ja loetud raamatute vahel seost küll.

Mis raamatuid teie lapsed loevad?

Õigem oleks küsida, kas teie lapsed loevad raamatuid. (Naerab.) Väga palju nad praegu ei loe. Kodus on raamatuid tohutult, aga ma ei pressi neile midagi peale. Noorem, üheksane poiss loeb parajasti «Kunksmoori». Vanem, 12-aastane poiss on teinud ka õpetajale ettepanekuid kirjanduse valikuks – Mika Keränen läks talle korda. Meil on ka hästi suur filmikogu ja poisid vaatavad palju filme. Muidugi on neile kõige huvitavamad märuli- ja õudusfilmid, aga vanem poiss on jäänud minuga vaatama näiteks ka Bergmani «Maasikavälu». Üks tema lemmikfilme on Monty Pythoni «Briani elu». Seal on palju intellektuaalseid nalju, mille kaudu laps õpib ajalugu.

Arvan, et filmiklassika vaatamine on neisse jälje jätnud. Ühel hetkel tahtsid nad mu filmiraamatuid vaadates rohkem teada «Nosferatu» kohta. Ostsime siis «Nosferatu» ja vaatasime. Nad saavad haritlaseks olemise tahes või tahtmata kodust kaasa, kuna ema ja isa intensiivsed arutelud puudutavad Rode kappaltarit või NO99 uut lavastust. Õpetajad ütlevad, et poistel on väga hea sõnavara, mis on tore, kuigi ma pole neile kuidagi peale käinud, et kasutage palun igas lauses vähemalt ühte võõrsõna. (Naerab.)

Saame oma ansambliga Jan Helsing uusi lugusid tehes nädalavahetustel perekonniti kokku. Noorem poiss hakkas ka kitarri õppima. Ju ta näeb, et see on tore koosviibimise vorm.

Muretsen, nagu isad ikka, et veedan lastega liiga vähe aega ega viitsi kõiki mänge mängida. Malet ja pokkerit olen alati valmis mängima. Meil on pokkeriks hunnik vanu Eesti münte. Pedagoogilises mõttes võib see olla problemaatiline, aga minu meelest on kombineerimist ja bluffimist nõudev pokker väga loominguline mäng.

Kas teile on olulisem kirjanduspreemia või sõbra õlalepatsutus – see tuli sul täitsa hästi välja?

Olen üsna enesekriitiline autor. Seetõttu mõjub tunnustus julgustavalt. Miniatuurikogu «Tallinna kaart» puhul sain palju kirju, sõnumeid ja telefonikõnesid. Kui isiklikku tunnustamist poleks olnud, ei tunduks ka auhind nii magus.

Igasugune tunnustus on oluline. Aga mingis mõttes on tunnustus ka ohtlik. «Ma olen elus» puhul öeldi mulle võimsaid komplimente, näiteks et olen jõudnud elu parimasse vormi. Enda meelest on minu kui romaanikirjaniku elu alles alanud. Olen küll kirjutanud viis romaani, aga näen, et saab palju paremini. Ei tahaks kuidagi tunda, et olen jõudnud oma võimete tippu.