«Kui ei meeldi, mine ära»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lasteaed. Pilt on illustreeriv.
Lasteaed. Pilt on illustreeriv. Foto: Sille Annuk

Sellist suhtumist on viimasel ajal tundnud lasteaiaõpetaja Reet, kellel sai aasta alguses lasteaias täis 38 tööaastat, kirjutab Tiina Vapper Õpetajate Lehes.

«Mul on vanemõpetaja kategooria, nüüd on viis aastat möödas ja oleks tulnud uuesti ametijärku kaitsta, aga direktor mind enam atesteerimisele ei lubanud, tõi põhjenduseks, et mul ei ole kõrgem, vaid keskeriharidus,» jutustab Reet, kes sai eelmise kuu palgapäeval kätte juba ka varasemast märksa väiksema töötasu. «Niigi on keskeriharidusega õpetaja palk kõrgharidusega pedagoogi omast väiksem, nüüd kadus ära ka vanempedagoogi lisatasu. Küsisin direktorilt, kas ma teen oma tööd halvasti. Teen ju täpselt sedasama, mida ennegi, töötan teistega võrdselt, võtan kõigest osa. Miks siis loeb paber, mitte töö?!»

Reet räägib, et majas on kesk­eriharidusega õpetajaid veel, kuid teised ei tahtnudki vanemõpetaja järku kaitsta, temal aga olid materjalid koos – ta oli täiendkoolitustel käinud, praktikante juhendanud, üritustest osa võtnud – vajalikud punktid olid täidetud ja paberid olemas. Ometi laiutas direktor käsi – pole midagi parata, seadus ei luba. Kui selline seadus on tõesti vastu võetud, on see väga ülekohtune, leiab Reet. Teadmine, et veel viis aastat tagasi ta vanemõpetajana töötama sobis, nüüd enam ei sobi, teeb talle väga haiget.

Reet õppis lasteaiakasvatajaks 1970. aastatel. See oli aeg, kui lasteaiaõpetajale piisaski keskeriharidusest. «Õppeaeg kestis kolm aastat ja neli kuud, meil olid tugevad õpetajad ja palju praktikat, alates teisest kursusest igal nädalal, ja minu arvates saime hea hariduse, paljud meist on ametis praeguseni. Sain oma esimesel töökohal 20-aastaseks ja alates sellest ajast olen kogu aeg lasteaias töötanud ja oma tööd südamega teinud. Ainult siis, kui poeg sündis, olin vahepeal paar aastat kodus. Ja nüüd korraga ma ei sobi.»

Reet tunnistab, et on veetnud viimasel ajal palju unetuid öid. «Kuidagi väga kriibib kogu see asi hinge. Töörõõm kipub kaduma ja paratamatult tikub pähe mõte, et miks ma siis üldse rahmeldan. Laste peale ma seda üle ei kanna, aga omaette olles mõtlen küll tihti. Inimene on nii loodud, et vajab oma tööle tunnustust. Tean, et lahti mind lasta ei saa ja töökohaga olen kuni pensionini kindlustatud, aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et ehk on siiski õigem ära minna. Kõrgkooli ma kindlasti enam ei lähe, pensionini on parasjagu nii palju aega, et ühe rühma jõuaksin veel kooli saata. Kui ma nüüd ikka töölt ära otsustan minna, pean järelkäruga auto järele tellima, sest 40 aasta jooksul on nii palju õppevahendeid kogunenud, mida olen teinud ja talletanud.»

Südames ei tahaks staažikas õpetaja veel kuhugi minna, oma rühma lapsed on nii omaseks saanud, et ta ei raatsi neid võõra hooleks jätta. Viimastel aastatel on lasteaeda tööle sattunud juhuslikke inimesi, kes vahetuvad nii sageli, et ei jõua nende nimesidki meelde jätta, see ei ole lastele hea.

Praeguseks on Reet teistes lasteaedades töötavatelt keskeriharidusega kolleegidelt kuulnud, et nemad on tohtinud vanemaõpetaja ametijärku kaitsta. Tähendab, et üht ja sama seadust saab lugeda mitut moodi. Ühelt poolt on kvalifikatsioonimääruses tõesti kirjas, et lasteaiaõpetajal peab olema kõrgharidus. Määruse rakendussätte järgi vastab kvalifikatsioonile ka keskerihariduse diplomiga õpetaja, kes lasteaias töötab, ning tal on samad õigused, mis kõrgharidusega õpetajalgi.

Tõepoolest, olukorras, kui iga päev otsitakse arvukates töökuulutustes lasteaiaõpetajaid, tuleb esmajoones hinnata ja hoida neid, kes on oma ametile aastateks truuks jäänud, sellega suurepäraselt hakkama saavad ja, mis peamine, seda tööd teha tahavad. Kauaaegsetel pedagoogidel, keda direktorid nimetavad lasteaia raudvaraks, peaks laskma oma elutöö väärikalt lõpule viia. Mitte mõista anda, et kui tingimused ei sobi, võiks lahkuda.

Arutelud lasteaiaõpetaja staatuse ja palga ümber ei vaibu enne, kui leitakse kõiki asjaosalisi rahuldav lahendus. Muidugi oleks hea, kui see leitaks enne, kui lasteaiad õpetajatest täiesti tühjaks jooksevad. Loodetavasti seda ei juhtu, sest lasteaiaõpetajad on üha enam valmis oma õiguste eest seisma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles