Sellise mastaabiga tragöödiad, nagu armeenlaste genotsiid, holokaust või stalinistliku režiimi kuritööd on ära teeninud koha terve inimkonna ühise tragöödiana, kusjuures empaatiavõime võõraste kaotuste vastu on see, mis teeb meid inimesteks, kirjutab ajaloolane Taavi Minnik.
24. aprilli tähistatakse kui armeenlaste genotsiidi mälestuspäeva, mille algusest möödub tänavu sada aastat. See aastapäev on juba palju kirgi kütnud, tuues kaudselt pingeid Euroopa ja Türgi suhetesse. Kuid meenutagem ka hiljaaegu aset leidnud Vatikani saadiku «vaibalekutsumist» Türgi poolt, pärast paavst Franciscuse peetud mälestusjumalateenistust, kus ta kõrvutas armeenlaste genotsiidi Hitleri ja Stalini kuritegudega.
Armeenlaste genotsiidi nimetatakse sageli 20. sajandi esimeseks või siis «esimeseks kaasaegseks genotsiidiks». See ei ole korrektne, kuna tänaseks on paljuski unustatud Euroopa koloniaalvõimude korda saadetud kuriteod sajandi alguses Mustal Mandril (näiteks belglased Kongos, sakslased Namiibias).
Pigem on see esimene nüüdisaegne genotsiid, mis pälvis maailmas laiemat tähelepanu ning ühtlasi kujunes armeenlaste genotsiid mitmele 20. sajandi diktatuurirežiimile halvas mõttes ahvatlevaks eeskujuks, kuidas vabaneda mittesoovitavatest ning vihatud vähemustest ja ühiskondlikest gruppidest.
Vägivalla sajand
Sellest tulenevalt ei läinud 20. sajand inimkonna ajalukku mitte kui tehnika ja teaduse kiire arengu ajastu, vaid ennekõike «äärmuste» – nagu on kirjutanud briti ajaloolane Eric Hobsbawm – ja vägivalla sajandina, mil progress oli rakendatud barbaarse hävituse huvidesse.
Armeenlaste genotsiidi alguseks loetakse 24. aprilli 1915, kui Türgi Osmanite impeeriumi pealinnas Konstantinoopolis (tänases Istanbulis) arreteeriti siseminister Talaat-paša korraldusel üle 200 armeenia intelligentsi esindaja (kultuuritegelasi, kirjanikke, advokaate jt), kellest enamik hukati. Järgnevatel nädalatel arreteerimised jätkusid, kokku vangistati ja tapeti umbes 2500 armeenia intelligentsi esindajat.
Sarnaselt hilisemate Hitleri ja Stalini režiimide kuritöödega oli türgi võimude esimeseks sammuks armeenia poliitilise ja kultuurieliidi hävitamine, et jätta rahvas ilma nendest, kes võiksid kanda liidrirolli. Meenutagem siinkohal kas või Eesti riigijuhtide saatust aastatel 1941-1942. Ekslik oleks arvata, et armeenlasi hakati Türgi riigis vaenama üleöö, armeenlaste ja teiste kristlaste vastaseid pogromme oli aset leidnud ka varem. Aastatel 1894-1896 kasvasid armeenlastevastased pogrommid üle tapatalguteks, milles hukkus sadu tuhandeid inimesi ja hävitati tuhandeid linnu ning külasid.
Esimese maailmasõja ajal süüdistati armeenlasi Türgi vastu sõdivate Antanti riikide, eelkõige Venemaa toetamises (selle aluseks armeenlaste deserteerumine Türgi sõjaväest, aga ka Kaukaasias tekkinud Türgi-vastased partisanisalgad), nende süüks aeti ühtlasi teistest Euroopa suurriikidest 20. sajandi alguseks lootusetult mahajäänud Türgi impeeriumile osaks saanud hävitav lüüasaamine Kaukaasia rindel, 1915. aasta algul Sarikamishi lahingus.
«Ajutine ümberasustamine»
29. mail 1915 võttis Türgi seadusandlik kogu vastu seaduse armeenlaste «ajutisest ümberasustamisest». Üle terve Türgi riigi saadeti selle järel armeenlased, ennekõike naised ja lapsed (suur osa meestest oli sõja algul mobiliseeritud Türgi armeesse, 1915. aasta algul nad relvitustati, hiljem hävitati), jalgsi Süüria ja Mesopotaamia kõrbe. Enamikule küüditatutest sai osaks surm nälja ja haiguste läbi, Süüriasse ning Mesopotaamiasse jõudis kohale vaid iga viies «surmamarssidest» osavõtnu, kes seal kas maha tapeti või orjaks müüdi.
Nagu sakslased Teise maailmasõja ajal, üritasid türklasedki võimalusel oma käsi kuritegudega «mitte määrida» ning armeenlaste hävitamisega tegelesid türgi võimude mahitusel kohalike rahvaste esindajad: kurdid, araablased, tšetšeenid ja tšerkessid. Armeenlaste küüditamisele järgnes nende vara röövimine, armeenia külade, kirikute ning kultuuripärandi hävitamine, kuna armeenlaste genotsiidi toimepanijate, nagu ka hitlerliku ning stalinistliku hävituspoliitika eesmärgiks oli mitte ainult ohvrite füüsiline hävitamine, vaid välja juurida ühtlasi ka mälestus nendest. Armeenlaste asemele asustasid võimud teiste rahvaste esindajad.
Armeenlaste genotsiidi ning Hitleri ja Stalini režiimi kuritegude vahel on sarnasusi ka meetodites. Sarnaselt natside ja nõukogude arstide poolt vangide peal tehtud inimeksperimentidega, tegid midagi sarnast Esimese maailmasõja ajal ka türgi sõjaväearstid. Diyarbakiri provintsi kuberner Mehmed Reshidi initsiatiivil eksperimenteeriti sõjaväehaiglates mobiliseeritud armeenia meestega (näiteks tüüfuse vaktsiini leidmiseks, katsetati ka morfiumi ning mürkide doosidega), mille käigus enamik suri.
«Surmamarssides», massimõrvades ning türklaste koonduslaagrites kaotas elu eri andmetel 800 000 kuni kaks miljonit armeenlast. Sarnane saatus tabas Esimese maailmasõja ajal ja vahetult peale seda (1914-1925) ka teisi Türgi kristlastest vähemusrahvusi, näiteks assüürlasi ja kreeklasi.
Holokaust, genotsiid ja nõukogude terror
Kõigele vaatamata on üks oluline erisus holokausti ning armeenlaste genotsiidi ja nõukogude režiimi toimepandud terrori vahel. Teise maailmasõja järel viisid liitlased Saksamaal läbi denatsifitseerimisprotsessi, mille käigus suhtumine natsirežiimi kuritegudesse, eelkõige juutide hävitamisse, muutus teatavaks lakmuseks, mis tähendas, et ametlikul tasandil neid õigustada mitte mingil juhul ei tohi.
Erinevalt armeenlaste genotsiidist Osmanite riigi õigusjärglases Türgis, kus sõna «genotsiid» on tänaseni tabu ning selle asemel räägitakse ametlikul tasandil Esimese maailmasõjaga kaasnenud segadustest, mille käigus hukkus sadu tuhandeid Türgi riigi elanikke, rääkimata Nõukogude Liidu järglase Venemaa tahtmatusest käsitleda stalinistliku režiimi minevikuroimasid.
Esimese maailmasõja-järgse Türgi riigi poliitilise eliidi moodustasid ning moodustavad tänaseni paljuski armeenlaste genotsiidist osavõtjad või selle toetajad ning nende järeltulijad. Seetõttu on ka Türgi ning türklaste suhtumises saja aasta vältel vähe muutunud. Türgi valitsejad alates Türgi rahvusriigi rajajast Kemal Atatürkist kuni tänase presidendi Recep Tayyip Erdoğanini on genotsiidi toimumist eitanud. Samas on Ankara viimastel aastatel olnud sunnitud ametlikku ajalookäsitlust kooliõpikutes eelkõige välissurve tõttu ümber vaatama ning vähemusrahvusi puudutavat «pehmendama».
Aastal 2002 lisati Türgi kriminaalkoodeksisse kurikuulus paragrahv 301, millega kriminaliseeriti «Türgi, türklaste ja Türgi valitsuse solvamine». Selle põhjal on kriminaalasju alustatud ja isegi vangi mõistetud ajakirjanikke, ajaloolasi ja publitsiste, nii armeenlaste genotsiidi «genotsiidiks» nimetamise eest, aga ka näiteks Türgi asutaja Atatürki pärandi «solvamise» või kurdidele osaks saanud diskrimineerimise ja repressioonide käsitlemise eest.
Genotsiidi suhtumine
Suhtumine armeenlaste genotsiidi on tänaseni jäänud oluliseks probleemiks Türgi-Armeenia suhetes, ehkki armeenlaste genotsiidi on tunnustanud 22 riiki (sh Leedu 2005), hulk rahvusvahelisi organisatsioone ja 43 Ameerika Ühendriikide osariiki.
Ei ole mõtet võistelda selles, millistele rahvastele minevikus osaks saanud kannatused on rängimad. Maailmas pole midagi hullemat süütute elude võtmisest ning inimsaatuste hävitamisest. Sellise mastaabiga tragöödiad nagu armeenlaste genotsiid, holokaust või stalinistliku režiimi kuritööd on ära teeninud koha terve inimkonna ühise tragöödiana, kusjuures empaatiavõime võõraste tragöödiate ja kaotuste suhtes on see, mis teeb meid inimesteks ning lubab säilitada inimväärikust. Seda unustades kaotame aga moraalse õigustuse nõuda tunnustust ja austust meid endid puudutavatele tragöödiatele ja kaotustele.
Lõpetuseks võiks meenutada ka Haapsalust pärit misjonäri Hedwig Bülli (1887-1981), kes pühendas oma elu armeenlaste genotsiidi ohvrite, eelkõige laste päästmisele. Tema on ainus eestimaalane, kes on leidnud teenitult aukoha Jerevani suure armeenia genotsiidi memoriaali Tsitsernakaberdi mälestusmüüril kõrvuti teistega, kes aitasid päästa armeenlaste genotsiidiohvreid või aitasid genotsiidi tagajärgi leevendada.
Neljapäevasest Postimehest saab lugeda ka Türgi-poolset vaatenurka toimunule, sellest kirjutab Türgi suursaadik Eestis Ahmet Ülker.