Jüri Laurson: aktsiiside tõus pidurdab majandust
21. aprill 2015, 17:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne riigikogu valimisi lubasid kõik erakonnad, et makse ei tõsteta, sest see pärsib Eesti majandust. Nüüd kui uus valitsus on «kõiketeadjate» spetsialistidega komplekteeritud ja riigikogusse rahvaesindajad istekohad leidnud, on valimiseelsed lubadused muutunud vastupidiseks. See bumerang toob heausksele valijale suured maksutõusud. Eriti jõhker on kütuseaktsiisi tõus põllumajandusele, transpordile ja toasooja tootjatele, mis annab riigi majandusele tagurpidikäigu.
Pole saladus, et kütus on tänapäeva inimesele muutunud sama tähtsaks kui hapnik, ja nagu ilma hapnikuta, ei saa tänapäeval inimene läbi ka kütuseta. Seetõttu peaks kütus olema taskukohane igale tarbijale. Kütuste aktsiise ei tohiks riik tõsta, sest sellega kaasneb kõikide kaupade ja teenuste hinnatõus, millel võivad olla halvad pöördumatud tagajärjed.
Eestis on 23 aastaga toimunud elu- ja töötingimustes suured muutused.
Auto on Eesti riigis muutunud töövahendiks, milleta inimene enam hakkama ei saa. Suurte vahemaade tõttu kasutatakse tänapäeval autot töölesõiduks, laste kooli viimiseks, poodi, perearstile minekuks jne. Kütusteaktsiiside tõus lööb rängalt iga tarbija rahakoti pihta ja muudab praegugi vaesusepiiril elavate inimeste elu üliraskeks. Ei taha ennustada, mis saab siis, kui kümne aasta pärast on kütuseaktsiis tõusnud sada protsenti ja palganumbrid jäävad enam-vähem samaks.
Erimärgistusega diislikütust ja kerget kütteõli sooja tootmiseks kasutavad paljud omavalitsuste asutused, korteriühistud, eramajad jne. Erimärgistuse kaotamisel tõuseb toasooja hind ligi 40 protsenti, mis sunnib rahapuudusel paljusid peresid eeloleval talvel istuma külmas korteris või elamus. Ei lähe meelest, kui meedias reklaamiti erimärgistusega kütust soojatootmiseks, ja paljud inimesed ei tajunud siis ohtu, uskusid riiki ning ehitasid oma elamute küttekolded erimärgistusega kütteõlile. Nüüd karistatakse erimärgistusega kütte kasutajaid kui heauskseid aktsiisitõusuga ning soovitatakse toasooja tootmiseks küttesüsteem ehitada ümber pelletiküttele.
Kahjuks ruumipuudusel pole paljudes hoonetes ja varemehitatud korterelamutes võimalik pelletikütteseadmeid paigaldada, seega puudub nendes elamutes erimärgistusega vedelküttele alternatiiv ja sellega oleks seadusetegijad pidanud ka arvestama.
Maal on teraviljakasvatustalud samuti hädas, sest ei tohi vedelkütusega viljakuivatites erimärgistusega sinist vedelkütust kasutada, kuigi kuivatustehnoloogia põhineb erimärgistusega diisliküttel. Paljusid talunikke viib see mõttele tootmine lõpetada, sest ei suudeta eesseisvast pankrotipesast pääseda.
Tuleb välja, et ükskõik millist kütuseliiki keegi hakkab kasutama, saab ta varem või hiljem aktsiisi kaela. Muidugi, valitsusel on valimislubaduste täitmiseks raha vaja ja selleks rakendatakse äärmuslikke võtteid, nagu aktsiiside tõus. Niisugused kiired rahasaamise unistused toovad hiljem kasu asemel kahju.
Nii toimitakse elektri, gaasi, kütteõli jne puhul, peaasi et riik kütuse kasutajailt aktsiisidega rohkem eurosid tarbijate rahakotist kätte saab. Ometigi võiks riik kodanikest hoolides ka valutumalt tegutseda. Praegu sipleb kütusetarbija nagu uss õngekonksu otsas.
Maapiirkondades jääb aasta-aastalt elanikke vähemaks, sest inimväärne elukeskkond on muutunud perspektiivituks, kuna puudub töö, kauplus, kool, postkontor, pangaautomaat jne. Seetõttu lahkuvad maalt töövõimelised pered ja noored ning lähevad paremaid karjamaid otsima Tallinna või välismaale. Maale tagasi pöördujaid on vähe.
Kahju, et uus valitsus sunnib järjest kasvava maksukoormusega väikese sissetulekuga ja vaesuspiiril elavaid inimesi kätt väristama ja sotsiaalabi paluma.