Ene Pajula: mammid poliitikast masenduses

Ene Pajula
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ene  Pajula
Ene Pajula Foto: Erakogu

Millest muust elu näinud mammid ikka räägivad kui poliitikast. Pealt kuulas ja kirja pani ajakirjanik Ene Pajula.

Nädal pärast valimisi istusid kaks head tuttavat mammit köögilaua taga, vaatasid aknast avanevat nukrat varakevadist vaatepilti ja olid tuleviku suhtes lootusrikkad. Kui lapselaste hea käekäik ning omaenese tervislik seisund olid kiirkorras üle vaadatud, siis millest muust elu näinud mammid ikka räägivad kui poliitikast. Mõlemad olid hääletanud uute tulijate poolt, aga valimistulemus ei tundunud ikkagi üldse paha. Aga nüüd!

Mammid sedastasid, et kuigi neile ei meeldinud viis, kuidas Siim Kallas Eestist minema peletati, oli Taavi Rõivas väga hästi toime tulnud. Vaatamata sellele, et mingil hetkel oli tundunud, nagu oleks isegi Reformierakonna tagatuba panustanud temale lootuses, et ta on noore mehena mõjutatavam ja kuulekam kui mõni staažikam poliitik.

Ometi võttis Rõivas vastu otsuseid, mis olid head riigile, aga ei pruukinud olla väga meelepärased tagatoale. Eelkõige peeti silmas Maris Lauri määramist rahandusministriks ning Anne Sullingu määramist väliskaubandus- ja ettevõtlusministriks. Ajakirjanduses oli päris palju juttu sellest, et nii mõnedki palju aastaid truult ja ennastsalgavalt erakonda teeninud võimalikud ministrikandidaadid tundsid end ülekohtuselt kõrvale jäetuna. Aga tulemus sai selline, nagu reklaamiti – põlvkonnavahetus ning uus värske lähenemine poliitikale.

Tegus valitsus

Kogu valitsus mõjus asjatundliku ja tegusana, eriti naised. Kas oskab keegi midagi halba öelda ka kultuuriminister Urve Tiiduse, sotsiaalkaitseminister Helmen Küti või majandus- ja taristuminister Urve Palo kohta? Ja see, kui oluline oli Anne Sullingu panus põllumajanduse ekspordiprobleemide lahendamisel, hakkab alles nüüd välja tulema.

Tegelikult oli iga minister omal kohal ja tundus, et laias laastus oleks mõistlik enam-vähem samas koosseisus jätkata. Ühe erandiga. Mammid arutasid tõsimeeli, kas võiks Rõivase vastuhakk tagatoale ulatuda sinnamaani, et ta jätab Keit Pentus-Rosimannuse välisministri kohast ilma? Keit võib ju olla päris tore tüdruk, aga sellist isiksust, keda Eesti praegusel raskel ajal vajab, temast välja ei paista. Mammide meelest võinuks see, millise isikliku häälesaagi Taavi Rõivas valimistelt ära tõi, tema otsustusõigust ju laiendada.

Aga mis juhtus tegelikult? Tagatuba sai oma tahtmise, riigil vist nii hästi ei läinud.

Vähe sellest, et Pentus-Rosimannus on tagasi, tagasi on ka Kristen Michal, ja mis trikk see Jürgen Ligiga veel oli? Ja riigihalduse minister Arto Aas? Mis imeasi see on, mis kuulub riigihalduse ministri haldusalasse? Kas selline asi on välja mõeldud selleks, et rahustada neid erakondi, kelle jaoks riigireform on esimene valik, aga anda samas mõista, et mingit reformi ikkagi ei tule? Ilmselgelt on Reformierakonnalt reforme oodata liig mis liig.

Ja kes on Arto Aas? Sündinud 1980. aastal ning astunud Reformierakonda 1998. aastal, enam-vähem kohe pärast mähkmetest väljakasvamist. Ta on juhatanud peaministri bürood ja olnud peaministri nõunik, riigikogu liige alates 2011. aastast. Mees on tões ja vaimus erakonda teeninud, mitte nii nagu mõned teised, kes said ministriks otse tänavalt, mis sest, et võimekad ja pädevad.

IRL ja sotsid

Seda, et Taavi Rõivas teiste erakondade tagatubadele ettekirjutusi teha ei saa, tuleb kahjuks aktsepteerida. Aga ikkagi, Urmas Reinsalu, kes vähegi normaalses riigis oleks pärast erakonna valimiskõrbemist päevapealt tagasi astunud, sai hoopis justiitsministriks. Tundub, et Juhan Parts oli ainus, kel jätkus sündsustunnet avalikkusest tagasi tõmbuda, kuigi vaevalt ta oma närvidele käiva munareklaami esinemissageduse üle ainuisikuliselt otsustas.

Ja mida värskendavalt uut võiks oodata Sven Sesterilt võrreldes Maris Lauriga, Marko Pomerantsilt võrreldes Mati Raidmaga või Margus Tsahknalt võrreldes Helmen Kütiga? Selge see, et nii nagu Urmas Reinsalu ministrikoha lohutuseks sai, nii on see ka ülejäänud IRLi meestega. Ja pole mingit mõtet loota, et nad ministritoolile ka mõne naise laseksid. Vägisi kipub pähe mõte, et äkki kutsutigi naisministrid tagasi sellepärast, et nad olid selles ametis liiga head. See kipub olema meie väikese ühiskonna üldine häda ja toob meelde ühe hea nõukogudeaegse anekdoodi.

Vanemad inimesed kindlasti mäletavad, nooremad ei pruugi teada, nii et olgu see siinkohal korratud: tuleb noor kuradike põrgusse praktikale. Vaatab, kolm katelt podiseb reas, ühe ümber pole ühtki valvurit, teise ümber on üks ja kõik ülejäänud põrgulised passivad kolmanda ümber. Küsib siis vahetuse vanemalt, mis värk on? Ja vahetuse vanem seletab: seal katlas, kus ühtegi valvurit pole, keevad venelased. Nendega pole mingit muret, sellest katlast hüppab aeg-ajalt mõni välja ainult selleks, et hagu alla panna. Selles, kus valvurid on summas ümber, keevad ameeriklased. Nendega on see jama, et kohe kui üks katlast välja saab, tõmbab teised ka välja. Ja kolmandas on eestlased. Seal on nii, et kui üks hakkab välja pääsema, siis teised tirivad ta tagasi. Valvurit on vaja ainult selleks, et tuli katla all ära ei kustuks.

Nii see kahjuks on. Mammid mäletavad, kuidas partei toel ülemuseks saanud persoonid vabanesid kõigepealt nendest alluvatest, kes neist targemad olid, ning hakkasid siis, kui ühtki mõistlikku argumenteerijat enam läheduses ei olnud, mingit jaburat kinnisideed ellu viima. Nii ei saa alati loota sellelegi, et ametnikkond kõige suuremaid lollusi blokeerida suudab, ja kas see peakski olema meie suurim lootus?

Naispoliitikud

Nii jääb ainult kaasa tunda Urve Palole, kes on Anne Sullingu kingadesse pistetud. Kahtlemata on Urve Palo tark, võimekas ja sarmikas naine, aga kas pole just asiaadid need, kes tahaksid järjepanu suhelda nendega, kes on juba tuttavad ja läbi proovitud? Urve Palo peab hakkama otsast peale sellel rajal, kus Anne Sullingul oli pikk tee juba käidud. See pole ainult Sullingu või Palo isiklik kaotus, vaid see võib olla äärmiselt kahetsusväärsete tagajärgedega kogu meie põllumajandusele. Ja lootke te, et mõni mees oleks tihanud nii raske valdkonna enda kanda võtta. Kui läheb hästi, siis trummi ei löö keegi, kui läheb halvasti, siis pead lendavad...

Kurb küll, aga tegelikult jätab kogu valitsus juba oma esimeste otsustega läbikukkunud mulje. Aga kui tehakse tagatubade tahtmist, siis kes tegelikult on läbi kukkunud?

Mammid on harjunud üldlevinud seisukohaga, et kui sa oled juhtumisi sündinud enne 1990ndat, siis pole sa õige inimene. Ja otse loomulikult, mida varasem sünniaasta, seda kahtlasema maailmavaatega isik sa oled. Ja õnn saabub meie õuele alles siis, kui viimane nõukaaegne on kõrvad pea alla pannud.

Kas just täpselt nii, aga selles, et nende kui endiste arusaamad ausast elust erinevad praeguste omast kardinaalselt, on mammid (sünd enne 1950ndaid) igatahes veendunud. Sest kuidas on võimalik, et kohtus kriminaalkuriteos süüdi mõistetud isikud käivad riigikogus tööl edasi kui mehed muiste. Nad ütlevad, et rahvas on nende mandaati uuendanud. Ja tõepoolest, Priit Toobal sai 1045 häält ja Lauri Laasi kogunisti 407 häält.

Miks nende poolt hääletati? Kas mitte samal põhjusel, miks venelased ei pane Putinile pahaks tema jõhkrat valetamist kogu maailmale, mis puudutab Krimmi ja Ukrainat. Sest ta on nii kõva poiss, mõelda kui osavalt pettis ära selle mandunud lääne! Meie kangelased pole suutnud nii osavad olla, aga kõik sellepärast, et kohtus on kallutatud jõud.

Ja siis see lõppematu lugu imelaps Jaak Madisoniga, kes valiti Keskerakonna häältega, oleks veel kuhu, aga riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimeheks. Oh, miks küll Keskerakond Eestit ei salli? 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles