Lugeja kiri: riigikogu pesamuna minevik ei õigusta õelutsemist

Silja Vilbu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Madison
Jaak Madison Foto: Elmo Riig / Sakala

Näib, et inimesed on kaotanud igasuguse inimlikkuse, viisakuse ja ka loogilise mõtlemise. Negatiivne trall riigikogu nn pesamuna ümber on paisunud nii suureks, et see täidab vist juba kõiki uudisteportaale. Sopaloopijad unustavad aga selle, et kuigi riigikogu liikme minevik jätab soovida, ei õigusta see ometi inimese mutta trampimist ja tema kallal valimatut õelutsemist.

Me kõik loodame riigikogu valides, et hääl läheb õigesse kohta. Tahame, et valitu oleks asjalik inimene, kes ei lähe vaid nuppu vajutama ja suurt palka saama. Peame iseenesest mõistetavaks, et ta on seaduskuulekas kodanik, kes austab teisi ega häbista riigikogu. Ometi on naiivne nõuda, et kõik parlamenti pääsenud peavad olema puhtad kui valged paberilehed ning et nende minevikus poleks ühtegi tumedat varju.

Lõppude lõpuks oleme kõik inimesed. Vaevalt et riigikogus on olemas inimene, kes pole iialgi midagi natukenegi kriminaalset teinud. Kui mitte muud, siis naabritädi aiast mõne puu alla kukkunud õuna võtnud. Seetõttu ongi praegu meedias toimuv kahepalgelisuse tipp. Ühe isiku mustamise nimel minnakse liiga kaugele. Üks asi on õelad netikommentaarid. Otseselt mõnitav ja laimule üles ehitatud Facebooki leht on aga tõepoolest kõrgem pilotaaž ja seda kõige kehvemas tähenduses.

Siiralt paneb imestama, kuidas me, eestlased, kunagi suutsime üksteisel sõbralikult käest kinni võtta ja vabaduse nimel Balti ketis seista. Praegu tundub, et ainus asi, mida ühiselt suudame, on kellegi mutta tampimine. Madisoni-teemaliste artiklite kommentaare lugedes hakkab lausa õudne. Kust selline viha inimeste sisse saab?

Kõik räägivad noore saadiku ebaeetilisusest ja sellest, et varast riigikokku lubada on ennekuulmatu! Aina rohkem kohtab kommentaariumides, Facebooki postitustes ja artiklites kontrollimatut laimu. Inimesed targutavad teemal, millesse nad korralikult süvenenudki pole. Minu arust ei ole teise inimese kallal kontrollimatult õelutsemine sugugi eetilisem, kui mõni nooruses tehtud viga.

Kõige hullem kapist luukerede otsimine toimubki just siis, kui on valimised. Poliitikute vastu näib enamikul inimestel olevat mingi salajane vimm. Mis seal salata, ilmselt on ka kaaspoliitikul hea meel, kui tema rivaalist kolleeg sopaga üle valatakse. Kõige selle taustal on kari hädaldajaid, kes lakkamatult küsivad, kas me sellist Eestit tahtsime.

Tõepoolest, me ei tahtnud Eestit, kus inimeste tähelepanuvajadus, omakohus ning mõtte- ja sõnavabadus paisuvad nii suureks, et tallavad jalge alla inimlikkuse. Sellepärast, et teiste inimeste eludes surkimine ja iga eksisammu kallal näägutamine lubatud on, ei pea seda veel tingimata tegema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles