Tibud on kokku loetud ning kätte jõudnud aruandluspäev. Päris lõplikke andmeid pole veel võimalik ritta seada, kuid üldpilt sellest, kui palju erakonnad valimiskampaaniaks sedapuhku kulutasid, on juba olemas, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.
Kaarel Tarand: mis su hääl ka maksab
10. aprill 2015, 19:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erakondade peasekretäride ütluste järgi summeerides saame kampaania kogukuluks 5,7–5,8 miljonit eurot. Sellele tuleks objektiivsuse huvides liita summa X, mille kulutas Keskerakonna toetuseks Tallinna linnakassa, kuid seda on raamatupidamisdokumente nägemata võimatu täpselt teha. Riigikontrolli analüüsi järgi olid Tallinna parteilised kulud 2013. aasta valimiste eel ainuüksi reklaamitoodetele üle 300 000 euro. Usun, et pigem eksin alla- kui ülespoole, kui pakun, et kõike (sh nn linnameediat tema kõigis avaldumisvormides jne) arvesse võttes lasti nüüd tallinlaste raha vääritul moel loosi vähemasti paar korda enam, seega 600 000 kanti.
2011. aastal oli linnakassa kasutamine valimiste rahastamiseks veel välja arendamata ja toonaste valimiste kogukulule 4,1 miljonit eurot mingit tõsist lisa ei toonud. Nii võime öelda, et valimiskulud sellisena, nagu erakonnad ise neid deklareerivad, kasvasid hüppeliselt ehk 1,56 korda. Turgudel, majanduses ja üldises elatustasemes pole samasugust äkilist kasvutrendi märgata olnud ning ebakõla vaimukaid põhjendusi peab nüüd esimeestelt ja peasekretäridelt ootama.
Selle saavutusega jäädakse veel alla 2007. aasta kulutamisele (117,4 miljonit krooni ehk 7,5 miljonit eurot), aga siis olime ju ka ratsa rikkad ja «Euroopa viiendad», mitte pärapidajad nagu praegu.
Parteielu üldine kallinemine on ehtameerikalik suundumus. Ei uuemates ega vanemates Põhjamaades, Kesk-Euroopast, Ühendkuningriigist või Prantsusmaast rääkimata, rahapilgarit valimistel ei peeta. Et võrdlus oleks selgem, tasub kulutused taandada üksikisiku hääle maksumusele, sellele, kui palju erakonnad keskmiselt kulutavad iga hääletaja valimistele meelitamiseks. Eestis oli see näitaja 2011. aastal 7,8 eurot, kui võtta arvesse ainult parlamenti pääsenud erakondade hääled ja kulu, tänavu mittelõplike andmete järgi ligikaudselt arvestades 11,3 eurot.
USA kõigi aegade kalleimatel presidendivalimistel 2012 aastal panid Barack Obama ja Mitt Romney ise iga hääle saamiseks mängu 8,8 dollarit (toonase kursi järgi umbes 6,8 eurot). Lisades toetuskomiteede kaudu tehtud kulu, jääb hääle lõpphinnaks 14,1 eurot. Ameerika veel meist maha ei jää! Ei jää ka Singapur. Teised jäävad, eriti kui rehkendus keerulisemaks ajada ning arvestada ka elukallidust ja valimiskulude suhet SKT-sse.
Pooleteise aasta eest toimunud parlamendivalimistel Saksamaal kulutasid kõik erakonnad loomulikult miljoneid, aga ühe hääle lõpphinnaks jäi natuke üle ühe euro (näiteks valimised võitnud CDU/CSU sai 25 miljoni euro eest 18 miljonit häält, vasakpoolsed aga 4 miljoni eest 3,75 miljonit häält).
Prantsusmaa presidendivalimistel kehtib valimiskulule ülempiir (vastavalt 16 ja 21,5 miljonit eurot kandidaadi kohta I ja II voorus). Kahe vooru peale kokku kulutas Nicholas Sarkozy iga hääle saamiseks 2,18 ja François Hollande 2,11 eurot, mis näitab valimisi ihnsate sakslast omadest kaks korda kallimana, kuid jääb uhketele eestlastele viiekordselt alla.
Parem pole olukord ka Ühendkuningriigis, kus eelhinnangute järgi läheb ühe valijahääle hankimine lähenevatel valimistel maksma umbes 1,4 eurot, kuid sealse valimissüsteemi eripära tõttu jagunevad kulutused ebaühtlaselt. Kus võistlus pingeline, pannakse rohkem raha mängu, kus aga võitja ette selge, seal vähem. Kalleimad hääled Lutonis lähevad maksma 4,2 eurot, odavaimad Bootle’is 14 eurosenti tükk.
Soomlaste arvestussüsteem on pigem personaalne, aga lõpptulemused võtavad ikkagi sõnatumaks kui Helsingin Sanomate lugemine. 2011. aasta valimistel kulutas ühe valijahääle saamiseks erakonnajuhtidest vähim põlissoomlaste Timo Soini (28 senti) ja enim roheliste Anni Sinnenmäki (5,7 eurot). Oletuslik keskmine hääle hind jääb Soomeski paari euro kanti.
Selle üldpildi juures ei pääse kuidagi küsimusest, millest Eesti olude suur erinevus rikkast maailmast ikkagi tuleb. Teatavasti on Eestis erakonnad ülekaalukalt maksumaksja ülalpidamisel ehk siis iga hääletamas käinud kodanik on selleks, et hääletusotsuseni jõuda, ostnud keskmiselt 11,3 euro eest endale «teavitust» erakondade nägudest ja loosungitest. Helde käega oleme, ilmneb, ja üks seletus sellele oleks, et me kodanikena nii hirmsasti tahame, et erakonnatuusad meile keerulise maailma kogu tema ilus ja kurjuses ära seletaksid, annaksid elu mõtte ja tulevikuperspektiivi.
On ka teine ja kurvem seletus. See, et meile määritakse meie endi raha eest pähe midagi, mida me näha ja kuulda ei taha. Selleks, et kodanik ennast kas või ainult arvutini e-hääletama veaks, peab erakond aasta-aastalt aina suuremaid jõupingutusi tegema, sest erakonnad ja poliitilised tegelased on end valija silmis sedavõrd diskrediteerinud, et ainult lausreklaami ja -propaganda surve veel hääled kokku toob.
Toodud võrdlusarve tasub hoolega meeles pidada, sest õige pea võib valimiskulude piiramine parlamendis jutuks tulla. Nagu näha, on kärpimisvaru pigem 30- kui kahekordne. Vähemat ei tasu lähtekohana sallida.
