Tõnis Lukas: tasuta kõrgharidus?

Tõnis Lukas Foto: Peeter Langovits

Haridusminister Tõnis Lukas (IRL) teeb ettepaneku luua kõrghariduskassa, millesse teeksid oma palgast makseid riigi kulul kõrghariduse omandanud.

Kõrghariduse kui tänapäeva ühiskondade ühe arengumootori konkurentsivõimeline rahastamine on massikõrghariduse ja vananeva rahvastiku tingimustes keeruline mitte ainult Eestis. Lahendusi on olnud erinevaid. Eesti on seni valinud tee, kus osa tudengeid õpib riigi kulul, suur osa maksab ise (kohati täiendades riigi panust, kohati kattes kõik kulud) ning samal ajal on loodud üsna tagasihoidlik sotsiaalsete garantiide süsteem.

Kõik see kokku on seadnud kahtluse alla võimekuse säilitada pikemaajaliselt Eesti kõrghariduse kvaliteet. Kuigi me liigume jõudsalt tasuta kõrghariduse suunas – aastakäikude vähenemise loogikas jõuame praegust riiklike õppekohtades taset (6400 uut tudengit aastas) säilitades juba 2013. aastaks kõigile huvitatud gümnaasiumilõpetajatele tasuta õppekohtade võimaldamiseni. Seega võiks ülesande lugeda täidetuks.

Olen tasuta kõrghariduse pooldaja. Samal ajal peab meie ülim eesmärk olema just õppe kindlustatud kvaliteet. Et parimad õpiksid Eestis ja ükski noor ei saaks petta. Lisaks kvaliteedile ja kättesaadavusele tuleb arvestada kõrghariduse väga avatud iseloomu. Viimastel aastatel on üliõpilasrände bilanss negatiivne, kuigi viimane OECD raport näitas, et mujale minejate hulk on vähenenud ja siinsete võõrtudengite arv suurenenud. Neli korda rohkem noori lahkub siit teistesse ülikoolidesse, kui meile õppima tuleb.

Viimastel aastatel tugevdatud kvaliteedikontrollile lisaks peab ühiskond täiendavalt panustama ka kõrghariduse rahastamisse. Praegu tähendab see riigieelarve kaudu ligikaudu kahe miljardi krooni eraldamist aastas, millele lisandub erasektori panus peamiselt noorte endi makstavate õppemaksudena eri liiki õppeasutustes suurusjärgus 650 miljonit krooni.

Kui säilitada praegune kõrghariduskorraldus ning pakkuda tasuta õpet, on eelarveline lisavajadus suurusjärgus 650 miljonit krooni. Samas on selge, et see 2,65 miljardit krooni aastas ei ole piisav, et tagada kõrge kvaliteet, õiglane ligipääs ning hoida Eestis ka kõige andekamad. Riigikogu on vastu võtnud kõrgharidusstrateegia, valitsus aga kinnitanud selle rakendusplaani koos rahastamiskavaga, kuid kahjuks oleme 2010. aastaks esialgu planeerituga võrreldes märkimisväärselt maha jäänud. Kuigi võrreldes SKTga on suudetud kõrgharidusraha osakaalu suurendada 1,4%-le (OECD maade keskmine).

Kõigile tasuta õppimisvõimaluse pakkumiseks oleks arengukavade täitmiseks vaja senisele kahele miljardile kokku teist sama palju lisaks, mis viiks meid ka kõrghariduskulude võrdluses SKTst ühe tudengi kohta arenenud riikide tasemele.

Riigieelarve panus peab suurenema ning näiteks järgmisel aastal suudame üliõpilaskoha baasmaksumust tõsta 10% võrra, kuid kas saab lootma jääda üksnes riigieelarvele? Eriti Eestis, kus ollakse pigem seisukohal, et maksud, mille abil vajadusi katta, ei tõuse.

Arutagem avatult, kuidas rahastamist stabiilselt suurendada. Võib muidugi loobuda mõne valdkonna õpetamisest ja seega ka neist huvitatud tudengitest (välisriigi kasuks). Kuid seegi peab olema kaalutletud otsus.

Praegu õpib pool tudengitest tasuta, pool katab kõik kulud ise. Eesmärk võiks aga olla õppimise ajal kindlustada kõigile võimekatele tasuta kõrgharidus. Nii tuleks vähemalt ülikoolidesse võtta ainult need, kel on vaimsed eeldused stuudiumi läbimiseks. Täiendava raha vajadust see aga ei vähenda. Kui õppemaksude kogumine ülikoolides lõpetada, saaks tekkiva puudujäägi katteks tarvitada 2014. aastast algava nn uue perioodi Euroopa tõukefondidelt saadud ja just elanikkonna konkurentsivõime parandamiseks mõeldud vahendeid. Arvestame ka, et selleks ajaks oleme kõrghariduse infrastruktuuri eurofondide toel suures osas korda teinud, mis annab võimaluse hakata täiendavalt õppekuludesse panustama.

Ülejäänud vajaliku lisarahastamise puhul peab riik kodanikega kokku leppima, kas leida raha otsestest eelarvevahenditest või korraldada asjad nii, et tasuta hariduse omandanud hakkaksid oma palgataseme järgi maksma tagasi selleks loodud kõrghariduskassasse, mille vahendid suunatakse tulevikus ülikoolide rahastamiseks ning õppivate tudengite õppetoetusteks ja stipendiumideks.

Mõistagi täituks selline kassa aegamööda, sest järsult see kõrghariduse rahastamist «uutele kõrgustele» ei vii. Selline kassa puudutaks üksnes uue süsteemi käivitamisest alates õppima asunuid, ja ka neid alles lõpetamisjärgselt.

Kindlasti ei saa niisugused tagasimaksed katta kogu riigipoolse rahastamise defitsiiti ning need peaksid jääma igakuistest sissetulekutest mõistliku protsendi piiresse.

Selline tagasimakse kohustus algaks palgatasemest, mis ületab oluliselt keskmist palka. Selle maksjate hulka kuuluksid kindlasti Eestis hariduse omandanud ja võõrsil leiba teenivad inimesed, kelle palgatase lubab enamasti eeldada, et nad annavad oma panuse kodumaise kõrgharidussüsteemi rahastamisse, kust nad ju hea ettevalmistuse said.

Üliõpilast huvitab ka igapäevane eluspüsimine õppimise ajal – ka siis, kui ta õpingute eest üldse tasuma ei pea. Juba 2001. aastal töötasime koos üliõpilaskondade liiduga välja vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi põhialused.

Kahjuks järjepidevus katkes ja nüüd kehtiv õppetoetuste mudel sarnaneb pigem stipendiumisüsteemiga. Seega õppetoetuste süsteemi, mis garanteeriks kõigile võimekatele võimaluse õpingutele pühenduda, praegu Eestis pole. See tuleks aga stipendiumidele lisaks luua, et töö kõrvalt õppimine ei jääks normiks ning noored ei läheks kohe pärast kooli mujale õppima.

Praegu välja töötatud, aga veel heaks kiitmata vajaduspõhine õppetoetuste süsteem lahendaks üsna minimaalsel tasemel ligikaudu 20% tudengite mured ning ka see süsteem nõuab lisavahendeid 100 miljoni krooni ringis, 2014. aastal kokku 250 miljonit krooni.

Kui on võimalik tagada tasuta õppimise võimalus hilisema tagasimaksega nn kõrghariduskassasse, on võimalik ka õppelaene kasutada elamiskuludeks (mitte õppemaksude tasumiseks), kuid vajaduspõhisele süsteemile lisaks on tarvis sisse seada ka stipendiumid prioriteetsetes valdkondades (nagu see praegu juba on õpetajaks õppijail). Erilist tähelepanu vajavad kõik eriti andekad.