Euroopa Komisjoni asepresident digitaalse ühisturu valdkonnas, ekspeaminister Andrus Ansip rääkis usutluses, et ehkki mobiilside rändlustasude kaotamisel on tekkinud tõrkeid, toimub see Euroopas ikkagi pigem varem kui hiljem.
Tellijale
Andrus Ansip: me ei pea taluma ebavõrdset kohtlemist
9. aprill 2015, 16:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas tundub teile uus Taavi Rõivase valitsus?
Ma ei taha arvustada. Minu valitsused on juba moodustatud, nüüd on uute inimeste kord valitsusi moodustada. Tegin oma valitsusi nii hästi, kui mina oskasin, las nüüd uued inimesed püüavad teha paremini.
Kui raske on peaministrikandidaadil valitsust kokku panna? Kui raske ülesanne see on?
Seda on kaunis võimatu mõõta.
Seekord läks näiteks kauem aega kui varem.
Ma ei ole nõus nendega, kes ütlevad, et ühed läbirääkimised kujunevad kuidagi iseenesest raskeks ja teised on iseenesest kerged. Nii nagu neid peetakse ja veetakse, nii nad ka kujunevad.
Minu koalitsiooniläbirääkimised – ka need, mis ebaõnnestusid – väga rasked ju ei olnud, aga on ütlematagi selge, et ega see kerge töö ka ei ole.
Meil ei tulnud nelikliitu, vaid tuli jälle kolmikliit. See on Eesti poliitikas juba klassika.
Nelikliidu mõte ei olnud minu meelest juba algusest peale hea mõte. Mõistlik on teha koalitsioon minimaalse ülekaaluga, kuid piisava ülekaaluga riigikogus. Kui koalitsioonil on hääli liiga palju, siis on kellelgi võimalik teha parem pakkumine, keegi võib osutuda liigseks ja koalitsioon võib väga kergelt laguneda. See ilmselt ei saa olla eesmärk.
Kolmene koalitsioon on mõistlik mõte. Minu moodustatud koalitsioonide puhul oli tavaks ka see, et andsime võitjatena alati oma partneritele rohkem, kui proportsioon riigikogus oleks eeldanud. Nii ministriportfellide mõttes kui ka sisu mõttes koalitsioonilepingus. Ka see omakorda kindlustas koalitsioonidele stabiilsuse, sest kellelgi polnud võimalik paremat pakkumist teha.
Valitsuse uut koosseisu on kritiseeritud seepärast, et seal on vähem naisi kui eelmises valitsuses, seal pole ühtki mitte-eestlast. Ta esindab selles mõttes kehvemini Eestit tervikuna. Kui palju on valitsuse moodustajal võimalik neid asju jälgida? Või tuleb tegelikult vastu võtta see pakkumine, mille koalitsioonierakonnad lauale toovad?
Valitsuse moodustajal on ikkagi öelda viimane sõna. Valitsuse moodustaja on ka see, kes peab sellele valitsusele näo andma. Taavi Rõivase esimene valitsus oli ju tegelikult väga värske ja uus valitsus, teises valitsuses paraku, jah, üllatajaid ja rahvale uusi ootusi sisendavaid inimesi väga palju ei ole. Kõik on teada-tuntud inimesed.
Aga nad on ju head inimesed.
Teil käib praegu suur võitlus selle nimel, et Euroopas kaoksid mobiilside rändlustasud. Plaani järgi peaks nad kaduma juba sel sügisel, kuid liikmesriigid ei ole nõus.
See ei ole minu antud, tegelikult on lubadus, et selle aasta lõpuks peaksid rändlustasud kaduma, väga pika ajalooga.
Ettepaneku rändlustasud kaotada tegi Euroopa Komisjoni asepresident Viviane Reding juba 2006. aastal. Neelie Kroes oma ametiaja jooksul võitles rändlustasude kaotamise eest. Nüüd pean mina koos Günther Oettingeriga seda jätkama.
Te ütlesite, et see, mida tahavad liikmesriigid, on huumor.
Rändlustasudel oli kunagi mõte. Mitu telekomifirmat on öelnud, et omal ajal oli neil tasudel finantsiline mõte. Aga ärilise otsusena on see algusest peale vale olnud.
Rändlustasudel põhinev ärimudel ei ole jätkusuutlik. Kui sa pead ütlema oma kliendile, et välismaal olles ära minu teenuseid kasuta, siis see pole jätkusuutlik. Aga kui inimesed neid kasutavad, siis nad võivad kurjaks muutuda, kui hirmus suured arved saavad. Seda tuleb muuta ja otsused on ju tegelikult langetatud.
Euroopa Parlamendi valimistel lubasid kõik komisjoni presidendi kandidaadid rändlustasud kaotada. Europarlament on selle poolt hääletanud, komisjon oma ettepanekud teinud. Kuid praegu oleme jälle silmitsi tõrgetega.
Liikmesriikide väljapakutu on hea selles mõttes, et nüüd saab alustada läbirääkimisi parlamendi, komisjoni ja liikmesriikide vahel. Selle eest tunnustus lätlastele, kes on oma eesistumise ajal teinud head tööd.
Kuid praegune pakkumine on küll väga hõre. Mida siis rahvale pakutakse? See on nn 5 + 5 + 5 valem. Ehk seitsme päeva jooksul aastas saaksid inimesed maksta välismaal viibides koduste tariifidega («roam like at home») viis minutit kõneaega. Aga see pole veel kõik: nad saaksid saata ka viis SMS-sõnumit. Seegi pole veel kõik. Nad saaksid aasta vältel seitsme päeva jooksul koduste tariifidega ka viis megabaiti andmeid.
Viis megabaiti – see on ju naeruväärne maht?
See võib olla kaks väikest laulukest, aga tegelikult tähendab see, et kui te oma iPadi lahti teete, sisestate PIN-koodi ja seal juhtuvad olema mõned automaatsed värskendused, siis ainuüksi see majapidamise tarbeks kuluv maht võib olla mitu korda suurem. Kui avate Facebooki ja seal on juhtumisi mõni video, võib ka sajast megabaidist ilma jääda. Rahvas kindlasti ei saa sellest viiest megabaidist aru.
Ning mis on see laiem sõnum rahvale? Ilmselt ütleb rahvas seepeale: «Teete seal head tööd, me kohe tunneme, kuidas te rändlustasud ära kaotasite, nii nagu enne valimisi lubasite.»