Esimest korda taasiseseisvunud Eestis astub ametisse valitsus, millel ei ole mingit erilist taganttõukavat välisjõudu, kirjutab TÜ võrdleva poliitika professor Vello Pettai.
Vello Pettai: sundvalik vana liidu kasuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taavi Rõivasel võiks olla justkui hea meel. Pärast seda kui ta noore erakonnajuhi ja peaministrina tõi oma parteile taas kindla valimisvõidu, avanes tal võimalus järgmisena kokku panna päris oma valitsus oma visiooni ja sihiseadega. Võis alata tõeline Rõivase ajastu, mis õnne korral võiks ajalukku minna sama tähendusrikkana kui Andrus Ansipi oma.
Kuid juba valimistulemuste laiem pilt ei tõotanud enam nii helget tulevikku. Kohtade jaotus riigikogus osutus soovitust keerulisemaks. Kõige parema aluse tõelise Rõivase ajajärgu alustamiseks oleks andnud koalitsioon SDE ja Vabaerakonnaga. Viimaselt oleks saadud värskust, esimeselt poliitilist kogemust. Kuid niisuguse koalitsiooni enamus (vaid 53 kohta) jättis liialt ebakindla tunde, et saaks tugeva jalaga sammuma hakata.
Jäi siis lõpuks sundvalik vana kolmikliidu kasuks. Kuid juba neljas niisugune kooslus ei vaimustanud enam kuigi paljusid. Vaimu ja sära, mis 1992., 1999. või 2007. aastal eksisteerisid, enam ei olnud. Taavi Rõivas ei olnud ka see valitsusjuht, kes oleks (veel) suutnud osapooli kokku tuua nagu Mart Laar või Andrus Ansip.
Muutunud ajad
Kuid poliitiline kontekst pole ka enam see, mis ta oli. Sest esimest korda taasiseseisvunud Eestis astub ametisse valitsus, millel ei ole mingit erilist taganttõukavat välisjõudu. Ei ole ei 1990ndate majanduskriiside tõsidust tekitavat fooni ega ka 2000ndate Euroopa Liidu liitumisprotsessist tuntavaid imperatiive. Ainus arvestatavam tulevikuväljakutse praegustele poliitikutele näib olevat 2018. aasta ELi eesistumine koos vabariigi juubelipidustustega. Aga nende sündmusteni on veel pea kolm aastat aega.
Valitsuslepe, mis lõpuks kokku sai, peegeldabki seda hädist seisu. Kui varasemad valimisjärgsed valitsused suutsid sõnastada oma sihte loovate pealkirjadega ning ühtlasel moel läbi kogu dokumendi, siis uus kava kuulutab oma preambulis küll mitmeid kõlavaid põhimõtteid, kuid lõpuks päädib see sissejuhatus pika lohiseva reklaamlausega, mis loetleb justkui mehhaanilisel kombel kolme osapoole poliitikaalaseid lemmikmärksõnu, olgu see siis lastega perede toimetuleku parandamine, Eesti julgeoleku tugevdamine või madalapalgaliste elatustaseme tõus. Et justkui igaühel oleks olemas midagi, millega olukorrast auga välja tulla.
Mõistagi on hea, kui ühel valitsusliidul on võimalik viies-kuues asjas kokku leppida ning seda kõike ühe lausega välja öelda. Eks need punktid saavadki olema need valitud teemad, mille järgi kõige enam hakatakse otsustama, kas Rõivase esimene päris valitsus suutis midagi saavutada. Ja et need punktid ei kanna just Taavi Rõivase enda tugevat pitserit, vaid on eeskätt keerulise kompromissi tulemus, johtubki pigem hetkeolukorrast kui peaministri enda võimetusest. Kuid fakt on see, et uut Rõivase ajastut tuleb alles hakata looma.
Kahe loomuga lepe
Veel enam mõjutab nimetatud tuumikkokkuleppe olemasolu ülejäänud koalitsioonileppe sisule. Sest dokumendis asutakse igati loogiliselt esmalt lahti kirjutama väljakuulutatud löökvaldkondi. Ent kui need saavad umbes kümnendal leheküljel läbi, siis ülejäänud kaheksateist külge on antud justkui ministeeriumiametnike kätte, kes täidavad järelejäänud poliitikaalad ära oma jooksvate küsimuste ja meetmetega.
Leppel on niisiis kaks iseloomu. Poliitiline kokkulepe, mille ragistasid välja erakonnajuhid, ning igapäevased valitsemispunktid, mis tulid ilmselt läbirääkimiste töörühmadelt. On aga igati tunda, et nende erinevate tasandite paremaks silumiseks jäi aega väheks.
Ka siin on mõistagi seletuseks see, et uus Rõivase ajastu jäi alguses kompima võimalust luua koguni nelja erakonnaga koalitsiooni. Kuna see aga lõpuks luhtus ning vahepeal hakkasid põhiseadusega ettekirjutatud tärminid nõudma kiiremat tegutsemist, saigi tulemuseks veidi rutuga kokkuvisatud paber.
Jääb üle vaid loota, et koos ministriportfellide ning vastutusvaldkondade ulatusliku ümbermängimisega uues koalitsioonis ei süvene veelgi hetkel tajutav hajaliolek.