Hoolimata idanaabri retoorikast ei ole sõjaline kokkupõrge lääne ja Venemaa vahel praegu lihtsalt võimalik, kirjutab ajaloolane Taavi Minnik.
Taavi Minnik: Vene karu pingutab tuumamuskleid
6. aprill 2015, 12:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märtsi keskel linastunud pseudodokumentaalfilmis «Krimm. Teekond kodumaale» uhkustas Vladimir Putin Vene televaataja ees kõige muu kõrval sellega, et oli möödunudkevadise Krimmi kriisi ajal valmis vastama Ukraina vastupanule tuumalöögiga. Tänavu märtsi lõpul ähvardas Venemaa suursaadik Taanis Mihhail Vanin intervjuus ajalehele Jyllands-Posten, et Taanist saab Vene tuumarelvade sihtmärk, juhul kui riik peaks ühinema planeeritava NATO raketikilbiga.
Mõned päevad tagasi kirjutas Londoni The Times viitega kõrgetele Ameerika julgeolekuametnikele, et Vene kolleegid olevat märtsikuisel kohtumisel muuhulgas ähvardanud «tuumalõppmänguga» Balti riikides. Kas idanaabri juhtkond on hulluks läinud või mängib hullu?
Kuni maailmas eksisteerivad tuumarelvad, ei saa tuumasõja võimalust muidugi täielikult välistada. Kuid kolmanda maailmasõja tõenäosus on väike, tuumalöök Euroopa pihta tähendaks momentaanset vastust, kusjuures arvesse ei saa jätta võtmata asjaolu, et lääne strateegiline tuumaarsenal on Vene omast moodsam.
Vene oma on viimasel ajal hakatud küll palavikuliselt moderniseerima (sõjalised kulutused 2015. aasta Venemaa riigieelarvest moodustavad u 15% ning kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov teatas tänavu jaanuaris, et Venemaa rakendab kõik oma ressursid strateegilise tuumavõimekuse tõstmiseks). Tulevikus võivad aga sellele tõsiseks takistuseks saada riigi nigel majanduslik olukord ning sanktsioonid, mis oluliselt piiravad Venemaa juurdepääsu lääne tehnoloogiale.
Konflikt võimatu
Kuid see ei ole peamine argument. Sõjaline kokkupõrge lääne ja Venemaa vahel ei ole praegu lihtsalt võimalik. Siinkohal meenub koomiline lahingustseen Nõukogude Eestis 1960. aastatel vändatud sõjafilmist «Inimesed sõdurisinelis», kus üks laskurkorpuse mehi hüüab paatosega «Mehed, andke tuld, see on minu maja!» (või midagi analoogilist), kuid sellised stseenid leiavad aset filmides ja raamatutes, mitte reaalses elus.
«Venemaa võib omada tohutul hulgal «tuumakohvreid» ja «tuumanuppe», kuid olukorras, kus 500 miljardit dollarit vene eliidi raha asub hoiul lääne pankades, ei ole mõeldav olukord, kus Venemaa võiks oma tuumapotentsiaali lääne vastu kasutada,» on märkinud politoloog Zbigniew Brzezinski, endine president Carteri julgeolekunõunik. Brzezinski on ühtlasi püstitanud retoorilise küsimuse, kas läänes kaksikelu elav vene eliit on «meie» või «nende».
Tuumalöök Venemaa praeguste võimude poolt on reaalne ainult lokaalses konfliktis Venemaa huvisfääris, endises, postsovetlikus ruumis, kus vastasel tuumarelv puudub, ning puudub võimalus, et sellele vastaks kolmas osapool, kellel on tuumarelv olemas. Seetõttu võib Euroopas reaalsemaks ähvarduseks pidada taktikalist tuumalööki Ukraina pihta. Kuid Venemaa «vennaliku» tuumalöögi tõenäosust teise idaslaavi rahva vastu on raske hinnata.
Venemaa on korduvalt deklareerinud valmisolekut kasutada oma huvide kaitseks kõiki vahendeid, neid jääb paraku aga aina vähemaks. Ühtlasi on raske prognoosida Vene juhtkonna käitumist riigi lähiajal kiireneva majandusliku allakäigu ja teravneva sisemise kriisi situatsioonis, mis võib ühtlasi viia «panuste tõstmiseni» käimasolevas Ukraina konfliktis, et juhtida kõrvale tähelepanu riigis toimuvalt.
Keskseks eesmärgiks on ja jääb võimu säilitamine Venemaal ühele klannile, ning selle juures ei saa täielikult välistada ühtegi vahendit, muu hulgas taktikalist tuumalööki.
Venemaa käitumine on viimasel ajal olnud irratsionaalne ning etteaimamatu, mitmed analüütikud on osutanud, et Putin mängib välismaailma hirmutamiseks sarnaselt Richard Nixoniga «hullu» (nn Madman theory). Nixon üritas külma sõja harjal veenda vastaspoolt selles, et tema näpp ei tõrgu tuumanuppu vajutamast, seetõttu parem talle juba varakult järele anda.
Hullumeelsuse teesklemine
Näiteks 1969. aasta oktoobris viidi läbi õppused «Giant Lance», mille käigus imiteerisid strateegilised õhujõud demonstratiivselt ja provokatiivselt tuumalöögi andmist Nõukogude Liidu pihta. Juba Niccolo Machiavelli on 16. sajandil õpetanud, et põhimõtteliselt on vahel valitsejale kasulik teeselda hullumeelsust.
Lääne sanktsioonid on olukorras, kus Venemaa sissetulekud on toormehindade vähenemise oludes kokku kuivanud, oma efekti juba andnud, muuhulgas pigistavad need vene eliidi esindajaid. Sellises olukorras tuleb arvestada, et vastumeetmed sanktsioonidele, mille vahel nõrga majanduse ja nõrga tavarelvastusega armeega Putini Venemaal valida saab, on piiratud. Sellises olukorras ei jäägi karul hullu kombel muud üle kui «tuumamalakaga» vehkida, lootuses, et vastaspool veidi tagasi tõmbub ja hingamisruumi annab.
Lääne suhtumise nendesse ähvardustesse võiks kokku võtta krahv Lev Tolstoi fraasiga «Ta hirmutab, aga meil pole hirmus», kuna vaevalt keegi Putini Venemaa tuumaähvardusi lääne vastu tõsiselt võtab. Kui «hullu mängimine» tulemust ei anna, siis varem või hiljem sellest loobutakse.
Arvesse tuleks siin võtta aga vene siseauditooriumi eripärasid. «Teleriusuku» ühiskonnas nagu Venemaal mõjutab televiisor inimesi iga päev, täpsemini igal õhtul. Vene inimesed on sedavõrd televisioonist ammutatud informatsiooni mõju all, et absoluutsel enamusel ei ole maailmas toimuvast vähimatki ettekujutust. See aga, mida näidatakse Vene telekanalite uudistes, on läbimõeldud etendus, mis omab järjest vähem kokkupuutepunkte reaalsusega. Auditooriumi enamuse hulgas annavad säärased primitiivsed musklipingutused veel kord tunnistust sellest, et karja etteotsa on sattunud just see «õige» isane.
Mida teha aga Venemaaga? Mitte midagi. Kirjanik Alfred Koch kõrvutas hiljuti Venemaa praegust käitumist purjus inimese pujäänitsemisega, selles olukorras pole aga muud teha kui oodata tema kaineks saamist. Lootkem siis, et kaine meel peagi ka idanaabri juurde naaseb.