Sofi Oksanen: kuidas võltsitakse ajalugu

Foto: AFP/SCANPIX

Venemaa on juba aastaid püüdnud mõjutada Balti rahvaste ajaloolise mälu rekonstrueerimist. Selle üle, milline koht on küüditamisel Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitikas, arutleb kirjanik Sofi Oksanen.

Ma tahtsin juba väikesena saada kirjanikuks. Hakkasin kuueaastaselt päevikut pidama ja seejärel lugusid kirjutama. Ometi ei olnud ma mõelnud enne seda, kui asusin 2001. aastal kirjutama oma esimest romaani «Stalini lehmad», et peaksin kirjutama midagi Eesti lähiajaloost. Nii see on, kuigi ma olen kasvanud üles kahe riigi – Soome ja Eesti – ning kahe tegelikkuse – lääne ja Nõukogude Liidu – vahel.

Kõik Eestisse puutuv oli ikka tundunud täiesti mittekirjandusliku materjalina. Juba selgi põhjusel, et Eesti sõna otseses mõttes puudus kaartidelt, kuni saavutas uuesti iseseisvuse. See oli osa Nõukogude Liidust, millest ma ei kirjutanud sõnakestki enne selle lagunemist, välja arvatud koolikirjandites, kus ma pidin sellest kirjutama ja kus ma kasutasin piinliku hoolega seda materjali, mida võis leida Soome õpikutes. Midagi muud oleks olnud Soomes täiesti võimatu. Midagi ei saanud kirja panna. Kõik tuli meeles hoida. Kõik, mis oli seotud sellega, mis tegelikult Eestis toimus, kuulus eramälu sfääri. Mitte avaliku mälu. See oli suuline ajalugu, millest kõneldi ainult usaldusväärses seltskonnas. Mitte kirjalik ajalugu.

Nõukogude süsteem sõltus sellest, et inimesed õpiksid mitte kõnelema avalikult asjadest, mis süsteemile ei meeldinud. Nad võtsid selle käitumise küsimusteta omaks, sest polnud mõtet võrrelda mõne teise, teistsuguse tegelikkusega. Sellise tegelikkusega, kus oleks saanud niisugustest asjadest kirjutada. Isegi mitte Soomes, mis lõppeks oli ju iseseisev riik. Soome elas sel ajal läbi soometumist ja see tähendas elamist Moskva tegelikkuses. Ei olnud konteksti ega keskkonda, kus neid asju oleks saanud avalikuks teha. Ei olnud ka kuulajaid väljaspool süsteemi, kes oleksid kasvõi aru saanud, millest üldse jutt käib.

Kes väljendasid ebasobivat arvamust, riskisid sellega, et neile keelatakse pääs Nõukogude Liitu, kus endiselt elasid meie sugulased. Aina nähti vaeva, et parandada võimalusi saada sissesõiduluba. Me elasime lakkamatus ohus, et meil ei lubata enam kunagi astuda üle Nõukogude Liidu piiri, näha oma sugulasi, et meie kirjad ei jõua enam pärale, meie telefonikõned ei lähe läbi. Kuna mu isa käis tööl Nõukogude Liidus ja ema tõlkis dokumente, mis olid seotud kaubavahetusega Nõukogude Liiduga, seadis see ohtu ka töö. Töövõimalused Soomes olid aga sisserändajatele väga piiratud – välja arvatud neile, kes olid tulnud Nõukogude Liidust ja tegid koostööd KGBga.

Lapsena olin kasutanud laagrite, küüditamiste ja muude repressiivsete aktide kohta samu väljendeid nagu teised eestlased. Koos kõnelema õppimisega õppisin eesti keeles ära ka sellised ääretult olulised väljendid, nagu «ta läks metsa», «ta tuli tagasi», «ta ei tulnud tagasi», «ta viidi Siberisse» või ka lihtsalt «ta viidi ära». Samuti õppisin ära, et väljaspool Eestit ei olnud mõtet neid eufemisme kasutada, sest enamik väljaspool olijatest ei saanud neist aru. Ainult isikliku kogemusega isikud mõistsid neid.

Kuid tihe suhtlemine inimestega, kes valdasid salakeelt, oli väljaspool Nõukogude Liitu võimatu. Lääs kubises informaatoritest ja nuhkidest ning Eesti päritolu inimesed või pagulaseestlased, kes olid lahkunud Suurelt Kodumaalt, olid jälgimise all isegi väljaspool Nõukogude Liidu piire. 1956. aastal andis KGB korralduse hävitada pagulaseestlaste kogukonnad – kogukonnad, kus inimesed kõnelesid iseseisvast Eestist ja küüditamistest. Nende meetodite hulka kuulusid tavalised infosõjameetodid, konkreetsete isikute kandmine mustadesse nimekirjadesse, väljamõeldud süüdistused ja usaldamatuse õhkkonna tekitamine kogukondades.

Eespool mainitud eufemismid olid sama tavalised nagu teised minu lapsepõlve igapäevasõnad. See lihtsalt oli nii, et meie perekonda ja sõprade sekka kuulus inimesi, kes olid kadunud tundmatutesse kohtadesse, läinud metsa ja seal surnud, viidud Siberisse, ja ka inimesi, kes olid läinud Nõukogude süsteemiga kaasa, et mitte lõpetada külmal maal. Sama loomulik oli kirjutada kirju, milles tõeline mõte oli peidetud ridade vahele. Nii oli ka telefonivestlustega ja alati siseruumides. Selline käitumine oli nii üldine ja vaieldamatu, et Nõukogude Eestis unustati täielikult isegi teistsuguste väljendusviiside olemasolu. Eesti iseseisvus ja vabadus olid ainult kauge miraaž, millest vaid vähesed söandasid unistada ja isegi kõige julgemad ei osanud ette kujutada, milline võiks olla vaba riigi tegelikkus. Seepärast ei tundnud keegi ka puudust näiteks ajalehtedest, mille ülesanne olnuks vahendada informatsiooni või milles saanuks kirjutada omaenda kogemustest õigete sõnadega. Küüditamised. Laagrid. Piinamine. Hukkamine. Tsensuur. Tsensuur, mida Nõukogude Liidus ametlikult ei olnud, aga mis oli varjatud «toimetuse soovituste» sildi taha.

Nõukogude Liidus oli tsensuuri ja ajakirjanduse ülesanne vältida alternatiivide teket ja olemasoleva süsteemi kahtluse alla seadmist. Tulemus oli alternatiivne tegelikkus. Selle sõnavarasse ei kuulunud väljendeid asjade kohta, mis puudutasid tavaliste inimesi elu, nende argitingimusi, vaid see kehtestas eeskirja, mida ja kuidas tuli rääkida. Isikliku ja ametliku lahknemine oli päris kurnav ja sundis inimesi välja töötama mitmekihilise identiteedi, topeltidentiteedi.

Samal ajal kui mina õppisin Soomes ära lipulaulu ja «Meie maa» (Soome hümn) sõnad, mida me alati laulsime Soome iseseisvuspäeval, olid Eestis Eesti lipp, rahvushümn ning lipu sinise ja musta kombinatsioon keelatud. Samal ajal kui mina õppisin Soome koolis Soome suurt rahvuslikku ajalugu, Talvesõda, ei saanud Eestis kõnelda valjult või avalikult Eesti lähiajaloo suurimast tragöödiast, küüditamistest ja okupatsioonist. Ametlikult seda tragöödiat olemas ei olnud. Seda ei olnud olemas ka soometunud Soomes, mille kooliõpikud pidid saama Moskva heakskiidu. Tegelikkuses tähendas see, et minuvanused noored kuulsid Eestist esimest korda teismelistena soome keele tundides alles siis, kui seal käsitleti soome sugulaskeeli. See on tõepoolest iseäralik, kui pidada silmas, kuidas me kõneleme Soome lähimast naabrist tänapäeval – ja kõnelesime enne Nõukogude okupatsiooni. Sel moel aitas Nõukogude Liit kaasa täielikule mälukaotusele isegi naaberriigis Soomes.

Dekoloniseerimine

Ühes iseseisvuse taastamisega algas Eestis dekoloniseerimine, mis kestab seniajani: okupatsiooni tagajärgede ületamine. Sellega on kaasnenud konkreetseid samme, näiteks okupatsiooniarmee väljaviimine riigist, omandi tagastamine esimese iseseisvusaja omanikele, maareform, ühiskonna ja seaduste taastamine olekus, milles need olid enne topeltokupatsiooni. Samuti tuli taastada rahva mälu, koguda ja arhiveerida elulugusid, luua alus uueks uurimiseks ja ajalookirjutuseks. Lood, mida oli säilitatud suulisel kujul, tuli valada kirjalikku vormi. Küüditatud tuli rehabiliteerida. Raamatud kogusid ja taastasid rahva mälu, mille okupatsioon oli hävitanud, ning andsid kirjaliku vormi lugudele, milles inimesed võisid lõpuks ometi end ära tunda. Maa minevik taastati sellisena, et see vastaks kodanike kogemustele. Sündmustele anti nimetused, mis vastasid eestlaste kogemusele. Nõukogude aja eufemismid ja ümberütlemised jäeti seljataha, need asendati selliste sõnadega nagu okupatsioon, okupatsiooniväed, repressioonid ja küüditamised.

Iseseisvuse taastamise järel pidin tegema sama, mida teised: ma pidin õppima kõnelema okupatsioonist ja küüditamistest õigete sõnadega, valjult ja avalikult. Kuid ma pidin harjuma ka visuaalse mäluga. Nõukogude Liit oli sellegi hävitanud. Terve ühiskonna pildimaterjali muutmine või asendamine oli sovetiseerimise oluline komponent. Ka Stalin, Ameerika filmide kirglik austaja, mõistis väga hästi piltide võimsat mõju. Mäletan oma hämmastust, kui nägin esimest korda pilte 1920. aastate Eesti tavalisest tänavamiljööst. Ma ei olnud teadnud, et see oli mu elust puudunud – mida sul pole, sellest ei tunne sa tavaliselt ka puudust. Alles siis sain aru, et mul oli olnud peas visuaalseid pilte paljude teiste maade sajandi algupoole elust, kõnelemata juba Soomest ja Talvesõjast. Ja ma sain aru, et ükski, mitte üks neist mu peas sähvivatest piltidest ei olnud pärit kodusest fotoalbumist: need olid pärit teistest allikatest, õpikutest, filmidest, kunstiajalooraamatutest, muuseumidest, ajalehtedest ja ajakirjadest, avalike lugude varamust, mille põhjal igaüks loob oma arusaama maailmast, enda kohast selles ja maast, kus ta elab.

Eesti suhtes pidin oma arusaama kujundama täiesti teisest vaatepunktist. Minu pildid Eesti minevikust on tekkinud hilisematest külaskäikudest paljudesse kohtadesse või kuuldud lugude kaudu. Või nende väärtuslike nappide fotode najal, mida oli valikuliselt jäetud puhastatud perekonnaalbumitesse: üksikud pulmapildid, leeripildid, poliitiliselt turvalised pildid. Mitte uued fotod, mitte filmid, sest need olid teadagi propaganda. Mõned pildid olin saanud üksikutest raamatutest, mis puudutasid poliitiliselt turvalisi teemasid, näiteks Eesti keskaega. Selle perioodi kohta oli raamatute avaldamine lubatud isegi Nõukogude Liidus.

Ajal, mil minu põlvkonna silmadesse olid söövitatud pildid natside koonduslaagritest ja mu põlvkond pidi tegelema mälestusega Soome Talvesõjast, ei olnud küüditamistest mingit visuaalset materjali. Riikides, kus ei ole kogetud okupatsiooni, on suuri raskusi mõista, kuidas on võimalik rahva lähiajaloo kõige olulisemad kannatused täielikult kustutada visuaalsest, üldse avalikust mälust. Selliste riikide kodanikud peavad enesestmõistetavaks, et nad saavad rääkida oma rahva tragöödiatest ja kõnelda neist koolis ja olla veendunud, et see, mida neile õpetatakse, on tõde. Nende peas on oma ajaloo ja tragöödiate ikoonilised pildid. Neil on raske aduda või ette kujutada, millised nad oleksid, kui oleksid üles kasvanud teistsuguses tegelikkuses. Sellises, kus koonduslaagrisse viidud lapsed olid ametlikult kurjategijad, nagu üks mu sugulane, kes lapsena küüditati. Kus nad ei oleks kunagi näinud seda, mis toimus, kajastatuna piltides, mida nad võiksid pidada autentseks. Samuti on neil raske mõista, et sellises tegelikkuses üles kasvanud inimene võib seda pidada normaalseks ja teistsugust tegelikkust ebanormaalseks.

Niisuguse riigi kodanikel on raske mõista, miks Venemaast ei ole saanud sellist demokraatiat, nagu lääneriikide juhid nii kindlameelselt uskusid enne Ukraina sõda/konflikti. Neil on seda raske mõista, sest nii raske on mõista totaalse ajupesu mõju ja seda, kui palju nõuab selle jälgede kõrvaldamine. See nõuab ühtlasi usaldust ühiskonna, selle õigussüsteemi, politsei ja muude riigiametnike, rahva enda vastu. Usaldust, et eraviisilise kogemuse või arvamuse avaldamine ei too kaasa häda. Usaldust, et see ei vii psühhiaatriahaiglasse, kuhu inimesi, kes olid arvamusel, mis ei sobinud riigile, võidi saata maal, kus Nõukogude-vastaseid mõtteid peeti sõna otseses mõttes vaimuhaiguse ilminguks.

Baltimaades sai eramälu avalikuks mäluks alles iseseisvuse taastamise järel. Seda ei juhtunud aga Venemaal, kus nüüd, pärast Putini tõusmist võimule, on senisest suurema sihikindlusega keskendutud Nõukogude ajaloo rehabiliteerimisele ja ülistamisele.

Balti riikidele suunatud propaganda

Sel kevadel on rahvusvahelises ajakirjanduses olnud meelispealkirjadeks näiteks «Kas Balti riigid on järgmised?», otsekui oleks tegu mingi uue pöördega Venemaa ristiretkes lääne vastu. Ristiretk Balti riikide vastu käib juba pikka aega, selles pole midagi uut. Venemaa on juba aastaid püüdnud mõjutada Balti rahvaste ajaloolise mälu rekonstrueerimist, sekkudes näiteks küüditamisega seotud kohtuasjadesse Eestis. 2008. aasta kohtuprotsess küüditamises süüdistatud Arnold Meri üle muutus vaatemänguks, milles lisaks ohvritele osalesid Venemaa riiklik televisioon ning vene noored, kes kinkisid süüdistatavale kui Suure Isamaasõja kangelasele lilli. Venemaa riigiduuma esitas Euroopa Parlamendile kaebuse, nõudes, et «häbiväärne» kohtuprotsess lõpetataks. Venelased kuulutasid selle katseks häbivääristada nende inimeste au, kes püüdsid vabastada inimkonda «fašismikatkust». See avaldus sisaldas vaikimisi eeldust, et inimesed, keda Meri küüditas, olidki «fašismikatku» küüsis. Suurem osa Meri küüditatutest olid naised ja lapsed. Meri võttis küüditamises osalemise omaks, aga ei tunnistanud ennast süüdi. 2009. aastal tunnistas Euroopa Parlament küüditamised inimsusvastaseks kuriteoks.

Eestis on Venemaa imperialistlikust poliitikast räägitud kogu taasiseseisvuse ajal, samal ajal kui näiteks Soomes on seda peetud «Nõukogude-järgseks traumaks». Seda hoolimata tõsiasjast, et Venemaa on korduvalt käitunud Balti riikide suhtes agressiivselt. Venemaa võttis 1993. aastal omaks, et oli Eesti okupeerinud, aga hiljem on Venemaa esitanud teistsuguseid väiteid. Kui võimule tuli Putin, kogus Venemaa ajaloopoliitika hoogu ning on sealtpeale järjepidevalt üritanud taastada lisaks Nõukogude retoorikale ka Nõukogude Liidu ametlikku ajalookäsitlust. Oma mõju on püütud avaldada ka teistes riikides.

2007. aastal ilmusid Soomes välja professionaalsed okupatsioonieitajad, nagu ka Putini-meelsed jõud, kes võtsid enda kohustuseks eitada küüditamisi. Samasuguseid rakukesi on tekkinud mujalgi, mõned neist on maskeerinud end kultuuriseltsi või meediaklubi sildi taha täpselt samamoodi, nagu seda mäletatavasti tehti Nõukogude ajal.

Algul sattus Soome ajakirjandus segadusse. Just ajal, mil soomlased olid taastanud suhted lähima naabri Eestiga, mil oli hakatud kõnelema soometumisest ja selle mõjust ajaloole, mil kooliõpikutesse olid jõudnud kõrvuti Nõukogude Liidu ja natsi-Saksamaa kuriteod inimsuse vastu, just siis alustasid need rakukesed oma väga nähtavat tegevust.

Et Soome inimesed, nagu inimesed teisteski lääneriikides, olid minetanud propagandateadlikkuse, ei osanud keegi siduda nende Putini-meelsete rühmade tegevust Venemaaga, kasvõi juba seepärast, et neis tegutsesid soomlased, mitte venelased. Selles ei olnud midagi uut: Moskva on alati osanud leida suuvoodreid kohalike elanike seast, sest kõikjal usaldavad inimesed ikka pigem kaaskodanikke.

Need aktivistid võrdlesid küüditamisi puhkusereisiga soojale maale. Nad avaldasid raamatuid, milles mõni pälvis rohkelt tähelepanu. Need raamatud kordasid süstemaatiliselt Venemaa infosõja põhisõnumit ja vana Nõukogude narratiivi põlastusväärsetest Eesti fašistidest, kes tegelikult just praegu rajavad venelastele koonduslaagreid. Lisaks okupatsiooni ja küüditamiste eitamisele manasid nad Eesti iseseisvuse lõppu. Mõned neist õpetasid edasi Soome ülikoolides hoolimata sellest, et oleks raske ettegi kujutada, et kasvõi üks ülikool oleks nõus nägema enda seinte vahel holokaustieitajat. Sellest hoolimata, et nii rahvussotsialistlikku Saksamaad kui ka Nõukogude Liitu nimetatakse meie õpikutes totalitaarseteks riikideks, ei ole see teadmine veel sel määral juurdunud, et neid peetaks sarnasteks süsteemideks ka laiemas avalikus arvamuses. Üks näide selle kohta ongi tõik, et niisugustel inimestel lubati ülikoolis edasi õpetada.

Olukord muutus pingeliseks seoses 2007. aasta vastasseisuga pronkskuju pärast. Nõukogude sõduri monument keset Tallinna muutus selle vastasseisu sümboliks. Eestlastele tähistas see okupatsiooniväge, venelastele vabastajat.

Kuju viidi üsna argiselt kalmistule, seda ei hävitatud, nagu Venemaa väidab. Olukord teravnes ja Tallinnas puhkesid Venemaa õhutatud rahutused; Venemaa riigiduumas süüdistati Eestit fašismis juba enne kuju ümberkolimist. Moskva kaitse all tegutsevad Naši-noored piirasid Moskvas sisse Eesti saatkonna ja kandsid loosungeid, mida tunneme Vene ajakirjandusest ka Ukraina sõja/konflikti ajal. Nad tegid Eesti suursaadikust rõvedaid nukke ja Nõukogude okupatsioon kuulutati müüdiks.

2010. aastal, kui me Imbi Pajuga avaldasime Soomes Eesti lähiajaloost kõneleva raamatu «Kaiken takana oli pelko» («Kõige taga oli hirm»), mis sisaldas esseid okupatsioonist ja küüditamistest, oli Venemaa reaktsioon samasugune. Raamat koosneb esseedest, milles käsitletakse Eesti lähiajalugu mitmest vaatenurgast. Autorite seltskond on väga kirev, nende seas on eestlasi, venelasi, soomlasi, ka näiteks Anne Applebaum, president Ilves ja üks maailma tuntumaid Nõukogude dissidente Vladimir Bukovski.

Raamatu esitlused tõmbasid ligi demonstrante Venemaalt, Naši-noori ja eestivenelaste organisatsiooni Öine Vahtkond liikmeid, samuti eespool mainitud Putini-meelseid aktiviste. Putini partei Ühtne Venemaa tegi avalduse, milles kinnitas, et raamat on Venemaa-vastane, ning erakonna liikmed tulid Soome pressikonverentsi pidama. Oma pressikonverentsi pidas ka eestivenelaste Öine Vahtkond, mis oli tuntuks saanud pronkskuju vastasseisu ajal. Loomulikult ei olnud keegi neist sel ajal veel raamatut lugenud, aga see ei tähendanud neile midagi. Demonstratsioonide plakatid on tuttavad nüüdsest Ukrainast ja need kordasid Nõukogude loosungeid. Raamat ilmus 2010. aastal, pronkssõduri vastasseis toimus 2007. aastal. Mõlemad olid otsekui kerged proovid Venemaa suuremateks projektideks, harjutamine tõsiseks etteasteks, mis sai teoks Ukrainas.

Nõukogude ajaloo rehabiliteerimine jätkub ka Venemaal. Alles hiljaaegu sai Peterburis tegutsev organisatsioon Memoriaal, mis kogub teavet Gulagi ohvrite kohta, teada kohtuotsuse: ühing tunnistati välisagendiks, mis muudab selle kodumaa kaaskodanike silmis õige kahtlaseks.

Venemaa ainuke Gulagi muuseum asub Permis, laagri Perm-36 asukohas. Alles äsja saime teada, et see sulgeb uksed – vahetult pärast seda, kui oli esitatud kandmiseks UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kohalikud võimud muutsid muuseumi tegutsemise võimatuks nii rahastamise mõttes kui ka pidevate elektri- ja veekatkestustega. Agressiivsus muuseumi suhtes suurenes järsult Ukraina kriisi ägenedes: väidetavalt olla üks kodanik pidanud arusaamatuks, et muuseumis on aukohal väljas Permi laagri ukrainlastest ja leedulastest ohvrid, kes olid võidelnud Nõukogude Liidu vastu. Samal ajal anti teada, et Peterburis avab uksed uhiuus Novorossija muuseum. See esitab tõe pähe Venemaa ajaloofantaasiaid, keskendudes Ida-Ukraina Venemaa-meelsete separatistide kannatuste loole.

Mälu on identiteedi jaoks äärmiselt oluline: see seob ajaloo identiteediga ja identiteedi ajalooga ning muuseumide ülesanne ongi seda ajalugu säilitada. Praegusel Venemaal on nende ülesanne aga tugevdada Moskva loodud tegelikkust.

Kujutage ette, millise protestilaine tekitaks see, kui Saksamaa ühtäkki otsustaks lõpetada koonduslaagrimuuseumide rahastamise või võtaks neilt elektri ära. Ülemaailmsete demonstratsioonide asemel totalitarismi vastu murrab aga maailm hoopis pead, kus viibib Putin.

Sõltumatu Levada keskuse viimase arvamusküsitluse kohaselt peab 52 protsenti venemaalastest Stalinit positiivseks kujuks. Praeguses keskkonnas ei olegi see tegelikult üllatus.

Küll on aga üllatus see, kui raske on läänel mõista, et Moskva propaganda võib olla edukas Venemaa elanike seas – maal, kus inimesed saavad uudiseid peamiselt riigi kontrolli all olevate telekanalite kaudu.

See on võimalik, sest aeg, mille vältel Venemaa arhiivid olid avatud, jäi üürikeseks. See on võimalik, sest aeg, mil ajakirjandus oli Venemaal vaba, jäi üürikeseks. See on võimalik, sest õpikud ei hakanudki kunagi kõnelema asjadest nii, nagu need olid olnud. Raudne eesriie rebiti hetkeks valla ja see suleti Venemaal uuesti kõige suhtes, millel on pistmist inimõiguste rikkumisega. Riik ei soosi inimesi, kes selliseid kuritegusid uurivad. Otse vastupidi. Kui me läänes õpime juba koolis üht-teist selle kohta, mida tähendas kolonialism Aafrika rahvastele, siis Venemaal ei ole tehtud katsetki panna tulevast põlvkonda mõista, mida tähendas Venemaa ja Nõukogude Liidu kolonialism rahvastele, kelle nad okupeerisid. Selle asemel rehabiliteeritakse mälestust Nõukogude Liidust, selle ajalugu pestakse puhtaks, endiste «kolooniate» suhtes algatatakse võimsaid propagandakampaaniaid ning selle tulemus ongi see, et üks Balti riik teise järel on Venemaa suurim vaenlane, oht Venemaale.

Nad on tõepoolest oht Kremlile selles mõttes, et kujutavad endast hiilgavat näidet riikidest, millest on äärmiselt lühikese ajaga saanud igati tänapäevased demokraatlikud riigid. Riigid, kus pärast okupantide võimu alt vabanemist on suudetud luua vaba ajakirjandus ning kus elatustase on kõrgem kui Venemaal, samuti eluiga. Seepärast on nad oht Kremli administratsioonile. Sest seal ei soovita, et venelased mõistaksid, et ka nende riik võiks olla teistsuguse administratsiooni tingimustes sama edukas. Seepärast peavad need väikeriigid jääma vaenlaseks, mitte sõbraks, vaenlaseks, mitte eeskujuks. Sel juhul on agressioon nende vastu õigustatud. Sel juhul on nende kogemus, nende kannatused samuti õigustatud ja pole vaja kaasa tunda ohvritele, sest lõppude lõpuks on nad selle ju ise ära teeninud.

Tzvetan Todorov on kirjutanud: «Vaenlane on terrori suur õigustaja ja totalitaarne riik ei saa elada vaenlasteta. Kui vaenlasi ei ole, tuleb nad välja mõelda. Kui nad on tuvastatud, ei vääri nad halastust, vähimatki halastust. [---] Olla vaenlane on vältimatu ja päritav tunnus.»

Moskva kõlbluskoodeksi järgi näitab vigade tunnistamine, vabanduse palumine ja kuritegude heastamine nõrkust, austust aga saab pälvida ainult vägivallaga. Seepärast ei sobi lääne minevikuga tegelemise mudel Venemaale. Sellise kõlbluskoodeksi puudumine pidanuks äratama lääneriigid ja panema nad mõistma, et Venemaa ei astu kunagi lääne demokraatia rajale. Kuid lääneriigid ei osanud seda isegi tähele panna, sest lääneriigid pole osanud seostada imperialismi Venemaaga. Paistab, nagu poleks keegi aru saanud, et Venemaa peab oma lähiminevikuga toimetulemiseks nägema sama põhjalikult vaeva nagu kõik riigid, mis on elanud totalitarismi tingimustes.

Läänes toob sõna «imperialism» alati silme ette pildid lääne kolonialismi minevikust: kolooniad kaugel mere taga, orjalaevad Aafrikast. Aga mitte küüditamisronge Siberisse, ehkki needki tähendasid orjalaagreid, sest ilma Gulagita ei oleks kunagi suudetud kasutusele võtta Siberi loodusvarasid. Gruppe, kes organiseerisid niisugused orjarongid, ei ole kunagi kuritegelike organisatsioonidena hukka mõistetud ja just seepärast on nüüd võimul endised KGB-lased, kes hoiavad võimust kinni samade meetoditega nagu varem.

Ajalugu on selleks suurepärane tööriist: Stalini Suur Isamaasõda, nagu nimetatakse Teist maailmasõda, on seniajani Venemaa suurim edulugu. Juba sõja nimetus avab selle olemuse: see pühib kõrvale teiste kaotused ja rõhutab Venemaa kui ohvri rolli. Tõsiasi, et ka teised olid ohvrid ja kandsid kaotusi, ei mahu Venemaa kaotuste lukku, nagu ka see, et Nõukogude Liit ise muutis teisi ohvriks, rääkimata siis juba sellest, et Nõukogude Liit piinas süütuid inimesi või pani toime sõjakuritegusid, näiteks küüditamised. See ei sobi looga kokku.

Sofi Oksaneni kõne 27. märtsil 2015 Torontos konverentsil «Repressioonid ja inimõigused: meenutades 1949. aasta Balti küüditamisi».