Juhtkiri: uus riigikogu — koalitsiooni oodates

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Täna alustab tööd uus, järjekorras kolmeteistkümnes riigikogu koosseis, mille Eesti kodanikud neli nädalat tagasi valisid. Tänane päev, eelkõige riigikogu juhatuse valimine, annab ka aimu, kas eelnevatel nädalatel on jõutud järgmise koalitsioonivalitsuse kokkuleppega lõpusirgele või on oodata veel ja veel läbirääkimistega täidetud päevi.

Selliseid läbirääkimisi, mille lõpul öeldakse avalikkusele, et «peamine on saada Eestile tugev valitsus», aga lisatakse, et «kuni kõiges pole kokku lepitud, pole milleski kokku lepitud». Elementaarse kordamine tähendab enamasti seda, et midagi sisukat polegi öelda, ja just seda on avalikkus enamikul selle kuu päevadest näha saanud.

Uus riigikogu erineb eelmisest eelkõige selle poolest, et lisandunud on kaks erakonda. Kokkuvõttes on Eesti valijaskond paremini esindatud kui eelmisel korral, sest viieprotsendilise valimiskünnise alla jäänud erakondadele (ja üksikkandidaatidele) anti kokku alla kahe protsendi häältest – eelmistel valimistel 2011. aastal jäi parlamendis esinduseta ligi kümme protsenti häältest.

Teisalt tähendab kuus erakonda parlamendis ka seda, et arvutuslikult võimalikke valitsuskoalitsiooni variante on tunduvalt rohkem kui eelmises riigikogus. Pikas plaanis on nii, et mida rohkem on parlamendis erakondi, seda lühemat ametiaega võib ennustada valitsustele – see on teooria. Juba praegu võib ennustada, tuginedes lisaks teooriale ka allikatele, et uue riigikogu koosseisu ajal saab olema palju rohkem päevapoliitilist manööverdamist kui eelneval neljal aastal. Ei tasuks liialt imestada, kui järgneva nelja aasta vältel muutub koalitsioon kord või koguni mitu korda.

Rohkem kui kolmandik uude riigikogu koosseisu valitutest pole varem parlamendi liikmed olnud. Samas ei saa aga suurt osa neist kuidagi nimetada päris uustulnukateks poliitikas ja/või riigijuhtimises. Ministrid, linnapead, erakondade peasekretärid, suurte riigiasutuste endised juhid, koguni kaks endist kaitseväe juhatajat, eelmine kaitsepolitsei peadirektor jt pole kindlasti selline parlamendinoviitside seltskond, kellel kuluks suurpoliitikasse sisseelamiseks talumatult palju aega. Ka enamik ülejäänuist – neist, kes ongi poliitikas uustulnukad – on Eesti ühiskonnas kõigile teada-tuntud sõnakad inimesed. Eeldused on head.

Loodame, et peale tugeva valitsuskoalitsiooni saab Eestil olema ka tähelepanelik, sisukas ja innukas opositsioon – see tagab poliitikahuvilistele põnevad neli aastat. Milline ja kui tugev on tulevane koalitsioon? Täna on õhtu arvatavasti hommikust natuke targem.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles