Märt Väljataga: kriitika – mis seal arutada on?

Märt Väljataga
, Vikerkaare peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märt Väljataga
Märt Väljataga Foto: Peeter Langovits

Raamatute arvustamine on hädavajalik ja rutiinne kultuuritöö, selles pole midagi salapärast ega loomingulistki, kirjutab Märt Väljataga värskes Sirbis.

Mõni lehearvustus võib küll ka kunstiteoseks küündida, aga see pole hea arvustuse vajalik tingimus.

Arvustuse kolm komponenti on kirjeldus, tõlgendus ja hinnang. Kirjeldus (ümberjutustus) annab lugejale ettekujutuse, millega on tegu. Tõlgendus püüab ära arvata, mis on raamatu mõte, mis küsimusele see vastust otsib, mis on autorit ajendanud. Tõlgendust läheb omakorda tarvis hinnangu andmiseks. Hinnang lähtub kolmest küsimusest: «Mis on autori või teose eesmärk?», «Kas see on miskit väärt?» «Kas see on saavutatud?». Vastuse esimesele neist annabki tõlgendus. Kolmele komponendile ja kolmele küsimusele võib lisanduda ilustisi, komponendid võivad esineda eristamatult, nende tähtsus ei tarvitse olla ühesugune. Hea arvustus asetab teose laiemale taustale ja selle hinnangukriteeriumid on aimatavad. T. S. Elioti sõnul on kriitika ülesanne seletada teoseid ja parandada maitset. Lühidalt see ongi enam-vähem kogu arvustamispoeetika.

Millest siis perioodilised metakriitilise elevuse puhangud, tung kriitika üle reflekteerida, soov rääkida kriitika kriisist, funktsioonist jne? Aiman kolme põhjust. 1. Osalt on asi põlvkondlik: iga viie või kümne aastaga tekib seltskond arvustajaid, kellel on tarvis need asjad uuesti selgeks mõtelda. 2. Vahetevahel tajuvad autorid, et neid on kas tähelepanuta jäetud või valesti mõistetud. 3. Süvenev tunne, et ajakirjanduse kriitikaruum kuivab kokku ning raamatute šanss äramärkimist leida kahaneb.

Esimesel puhul on asi ka ühes keelelises detailis. Sissejuhatavatel kursustel õpetatakse, et kirjandusteadus koosneb kolmest harust: kirjanduslugu, teooria ja kriitika. Aga see, mida viimase all silmas peetakse ja mille kohta on nii palju köiteid kokku kirjutatud – inglise keeles criticism –, tähendab kirjanduse tõlgendamist ja selle üle teoretiseerimist kõige laiemas mõttes, mitte lihtsalt uute raamatute arvustamist ajakirjanduses. Taas kord: raamatute arvustamine on suhteliselt madalalennuline žurnalistikažanr, kus teoreetiline raskerelvastus on üpris kohatu. Võib-olla on refleksioonitungi taga ka soov leida tarkade kivi, mis automaatselt hinnanguid annaks ja neid põhjendaks. Seda ei ole olemas.

Kriitika üle reflekteerivad ka pettunud autorid, kelle meelest «kriitika kriisis» on peasüüdlane väljaande toimetaja, kes ei telli arvustusi piisavalt energiliselt või tellib valede inimeste käest. Mõlemad variandid võivad ka paika pidada. Korralikke arvustusi tullakse haruharva toimetusele ise pakkuma. Kriitik (sellist elukutset küll pole, kriitik on lihtsalt inimene, kes vahel arvustusi kirjutab) võib mõnda raamatut sirvides mõtelda, et arvustaks seda meeleldi, aga teatav takt ei lase tal ennast pakkuma minna. Toimetaja aga võib raamatut energiliselt pakkuda ühele, teisele ja kolmandale ning lõpuks käega lüüa. Mõnele kriitikule raamat ei meeldi ja ta ei taha olla õel. Mõnes ei ärata raamat mõtteid või tal pole aega. Mõnel arvustajal on autori vastu nii sügav aukartus, mis ei lase raamatust kirjutada. Arvustajate tõrksus pole alati raamatu taseme märk. On autoreid, kes pälvivad rohkem nominatsioone ja auhindu kui arvustusi.

Arvustamistegevus järgib veel mitmeid sotsioloogilisi tendentse. Arvatavasti arvustatakse peamiselt oma põlvkonnakaaslasi – noored noori, vanad vanu. Vanainimesel on kuidagi kohatu kirjutada kriitiliselt noorest, noortele on aga ikonoklasm sageli kasulik käeharjutus.

Kurjade arvustuste mõttekuse kohta on mitmeid arvamusi. W. H. Auden arvas, et nende kirjutamine rikub iseloomu. Tundub usutav. Aga ta arvas samuti, et selleks pole tarvidustki: ükski raamat ei saa maitset jäädavalt rikkuda, iga kirjandushalbus on mööduv. Sellesse võib suhtuda vähem stoiliselt. Üldise kriitilise konformismi ajastul on inglased seadnud isegi sisse arvustusliku rappimistöö auhinna, millega tunnustatakse just nimelt õelaid arvustusi. 2014. aasta kandidaate saab lugeda veebis (http://www.theomnivore.com/hatchetjoboftheyear/). Kurikuulus näide peenest ja julmast rappimistööst on John Banville’i arvustus Ian McEwani «Laupäevale» (http://www.nybooks.com/articles/archives/2005/may/26/a-day-in-the-life/).

Häid õelaid eesti arvustusi lähiajast palju polegi. Meelde on jäänud Toomas Haugi peen lühiretsensioon Baturini «Sõnajalale kivis» (Eesti Ekspress, 26. juuli 2006), aga see oli ammu. Arvustusobjektiga tutvumata mõjus veenvalt Mudlumi hiljutine arvustus Mart Kadastikule nihilistis (http://nihilist.fm/lopeta-enne-kui-alustad-2/). Retsensioon on tähelepanuväärne selle poolest, kuidas peidab hinnangu kirjelduse sisse, s.t jutustab romaani niimoodi ümber, et lugejal ei jää selle tasemes kahtlusi. Seevastu Martin Luiga rappimistöö Rein Raua «Rekonstruktsiooni» kallal (Vikerkaar 2013, nr 7-8) läks omadega rappa hiljemalt siis, kui võttis lõpuosas käsile autori isiku ja ühiskondliku tegevuse.

Siit üks juhtnöör: ilukirjanduse arvustamisel tuleks autori isik puutumata jätta. Näitlejate ja ka ooperilauljate välimuse arvustamine võiks ju olla kuidagi sallitav, sest nende töövahendiks ongi keha, aga luuletaja ja prosaistiga on asi teisiti. Hea küll, leidub luuletajaid, kes teadlikult toovad oma füüsilise isiku oma loomingusse, või prosaiste, kes kustutavad fiktsiooni ja publitsistika piire, aga enamasti on kirjaniku välimusele, perekonnale, ühiskondlikule tegevusele, vanusele jne keskendumine ikkagi põhjendamatu.

Niisiis on võimalik, et raamatule satub vale arvustaja. Tal on autoriga mingi kana kitkuda. Tal on mõni kinnis­idee, mis on tähtsam kui arvustatav raamat. Ta kasutab arvustust strateegilisel otstarbel, mingi kirjanduspoliitika ajamiseks – tõsi, seda viimast teevad juba mingil määral kõik arvustajad. Ja võib juhtuda, et kriitik pole lihtsalt suurem asi kriitik: ei oska süveneda, tähtsaid asju tähele panna, ei tunne kirjandust, vahutab, ajab segast, lahmib, on igav.

Teiste raamatute arvustustes ei oska neid asju nii teravalt märgata, küll aga siis, kui nad puudutavad sind ennast. Mõni näide. Kirjutasin kunagi Mati Undi raamatu «Brecht ilmub öösel» kohta arvustuse «Unt augus» (Eesti Ekspress 16. V 1997). Arvan siiamaani, et see on halb romaan. Aga põhjendasin oma rappimistööd just nimelt autori tähtsusega: kuna Unt on tähtis kirjanik, «institutsioon», siis tuleb tema ebaõnnestumisse suhtuda eriti karmilt. Nii poleks tohtinud teha, autori (kõrge) maine ei tohtinuks mängu tulla. Saatus karistaski mind mõni aasta hiljem, kui Aare Pilv kirjutas mitu korda mu sonetiraamatust, vaevumata tekstide eneste kohta midagi arvama: «Pisut ebameeldiv tunnistada, kuid oma osa mu kriitikas mängis ka Väljataga positsioon praeguses kirjanduselus. … Olen vist naiivne, aga arvan, et institutsioonilisuse niivõrd ilmne esiletulek ühes teoses pole kohane» (Sirp 20. IV 2000). Vastupidi, jääb mulje, et kriitik pole naiivne, vaid küüniline, ning niisugust ülestunnistust lugeda oli tõesti ebameeldiv – küllap samamoodi nagu Mati Undil minu arvustust.

Sellekohane näide, kuidas arvustaja ei kasuta talle pakutud leheruumi mitte raamatu peale, vaid raiskab selle oma kinnisidee tutvustamisele, on Jaanus Adamsoni «Kes kardab Jacques Lacani?» (Sirp 23. IX 2011). Autor esineb justkui Maire Jaanuse «Kire ja kirjanduse» retsensent, kuid mõlgutab hoopis eesti kultuuri psühhoanalüüsivastase tõrksuse ning raamatu koostaja (s.t minu) võimalike varjatud tagamõtete üle. Kahju, kui arvustuse ruumi täidab muuteemaline poleemika, sest kahte korda ju ühes väljaandes samast raamatust juttu ei tehta.

Näitena sellest, kus muidu sõbralik arvustaja ei ole teostest lihtsalt aru saanud, sobiks Arno Oja W. H. Audeni arvustus: ««Armastust pole, / on ainult mitmesugust kadedust, mis kõik on kurvad», kõlab tema [st Audeni] sõjajärgne (1948) «lubjakivitarkus» («Lubjakivi kiituseks», lk 44). Uues ajas, kus «kuuris hoitakse kohitsemisväitsa» («Et in Arcadia ego», lk 55), tahaks autor pigem olla kehatu vaim («Ei, Platon, ei», lk 57)» (Eesti Ekspress 10. VI 2012). Esiteks tsiteeritud lause «Armastust pole» jne ei esinda mainitud luuletuses üldsegi luuletaja seisukohta, vaid on omistatud nihilistlikele hävingujõududele. Teiseks, luuletuses «Ei, Platon, ei» ütleb Auden, et ta ei taha midagi vähem olla kui kehatu vaim. Kaks valestilugemist ühes lauses.

Need kolm kokkupuudet eri laadi arvustamishalbustega on meelde jäänud muidugi seetõttu, et käisid raamatute kohta, kus mu käsi on mängus olnud. Teised autorid oskaksid tuua omi näiteid. Aga ikkagi, n-ö objektiivselt võttes on ka halb arvustus parem kui arvustamatus.

Kuidas aga pääseda sellest tundest, et isegi kõige karmima valikusõela puhul ei jõua arvustamine kirjastamisel kuidagi kannul püsida ja vähesegi arvustamise alla ei satu sugugi kõige tähtsam osa ilmuvast? Tõsi, raamatu kohta levib info ka muid kanaleid pidi. Teated värskest raamatust koguvad Facebookis laike ja Goodreadsis punkte ja neist tehakse juttu raamatublogides. Ajakirjandus saab raamatute ümber vahtu kloppida ka muudmoodi, näiteks esitlusuudiste ja -intervjuudega, reklaamide ja pressiteadetega. Lisaks toimib vana hea suust suhu soovitamine. Aga ükski neist meediumidest ei asenda klassikalist ajalehe- või ajakirjaarvustust.

Kui poolteist aastat tagasi prooviti Sirp üle võtta, siis kõige süngema perspektiivina paistiski võimalus, et uus toimetus ei saa hakkama arvustuste laiahaardelise hankimisega. Teatava osa lehest – esseed, juhtkirjad, manifestid jne – jõuaks iga loovkoondis veel ise ära täita ning üksteist ja hingesugulastest autoreid jõutakse vastastikku arvustada. Aga arvustama peaks ka raamatuid nagu «Kagu-Eesti talutarede koondregister», «Tähendus ja osutus» ja «Eesti-Läti kultuuriseltsid ürgajast tänapäevani». Hea küll, kõiki ei pea, sest omad arvustusrubriigid on ka akadeemilistel žurnaalidel. Kuid arvustusi tellival toimetajal peab olema väga paks telefoniraamat, avar silmaring ja lai tutvusringkond. Tunnen alati professionaalset kadedust, kui näen, et Sirbil on õnnestunud arvustama meelitada mõni teadlane või intellektuaal, kelle poole pole ise taibanud pöörduda.

Aga mõnele tähtsale raamatule ongi võimatu arvustajat leida. Kardan, et selline teos on eelmisel aastal ilmunud Gottlob Frege «Aritmeetika aluste» tõlge (koos Madis Kõivu sama pika saateuurimusega). Aga kuidagi oleks vaja ka selle raamatu ilmumise fakt pildile tõsta – ja eelistatavalt mitte nii, et arvustus koosneb ainult tuhandest verbaalsest kummardusest.

Tõlkekriitika puhul kurdetakse kogu aeg, et arvustus piirdub tõlke analüüsi asemel vaid paari epiteediga. Aga ma ei kujuta ette, kuidas saakski põhjalik tõlkekriitika leheveergudel välja näha – see võtaks väga palju ruumi ja oleks tavalugejale igav jälgida. Selleks et kriitilist hinnangut korralikult põhjendada, tuleb tuua näiteid tõlkehalbusest ja originaalist ning kahe-kolme prohmaka leidmisest üldhinnanguks ei piisa. Tõlkeraamatu arvustamisega on õigupoolest lihtne ka sohki teha – kirjutada arvustus raamatut ennast läbi lugemata, teose taustast saab juttu teha ka sekundaarsete allikate kaudu. Kardan, et olen isegi seda teinud, ja kahtlustan selles ka paljusid teisi retsensente.

Kuidas siis toimetused saaksid arvustajaid motiveerida ja oma kahanevate lehekülgede taset tõsta? Üks võimalus on rõhuda kriitikute kohusetundele. Kui raamatute ümber käiva diskussiooni tase ei tõuse, siis see ju langeb. Distsipliinisisesele solidaarsusele või ühisasjale rõhuvadki rahvusvahelised teadusajakirjad, mis honorari ei maksa. (Neisse kirjutamine ei tohiks teadus­tegevuse punktegi anda, kuigi õpetlased teevad tihti koolipoiste kombel sohki ja hindavad oma teadusarvustusi ETISes 1.1-ga.) Teine motivatsioon on muidugi honorar. Praegu saab raamatuarvustuse eest eri väljaannetes ja vastavalt kirjatüki pikkusele vist nii 60 kuni 150 eurot. Inimvõimete piiridesse võiks mahtuda kuus viie-kuue raamatu läbilugemine, nendest kirjutamine ja nõnda millegi mediaanpalgalähedase teenimine. Tegelikult siiski sellisele koormusele ükski kriitik vastu ei pea ja küllap tüdineb lugejaskondki ühe ja sama kriitiku arvamustest. Seejuures oleks arvustajale kasulik end pidevalt tegevuses hoida ning saavutada mingi regulaarsus ja rutiin. Kui pole aasta otsa kirjutanud, siis on raske uuesti alustada. Minu praktiline ettepanek oleks sõlmida heade kriitikutega kokkulepe, et nad kirjutaksid ühte lehte näiteks kahe kuu jooksul järjest kuus arvustust. Ning seejärel leida uus «ajutine püsikriitik». Kvantiteet hakkaks nõnda tekitama kvaliteeti ja kvaliteet juba uut kvaliteeti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles