Alar Karis: voonakeste vaikimine?

Alar Karis
, Tartu Ülikooli rektor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alar Karis
Alar Karis Foto: Margus Ansu

Arutelud tasulise ja tasuta hariduse üle jäävad intelllektuaal-emotsionaalseks gümnastikaks, kuni pole vastust, kust raha tuleb, kirjutab  TÜ rektor Alar Karis.

Kui erinevad huvirühmad oma arvamuse ühiskonna tuleviku kohta välja ütlevad ja see poleemikat tekitab, võime tõdeda, et demokraatia toimib. Tööandjad on oma manifesti avalikustanud. Ilmumisest alates on manifest hakanud elama omaette elu.

Seda on rakendatud valimisvankri ette. Manifesti seisukohti, näiteks pensioniea tõusu osas, on peetud ebapädevaks ja vastuvõetamatuks. Manifesti valgel on süüdistatud ülikoolide rektoreid, nagu tahaksid viimased Eestis rakendada tasulist kõrgharidust.

Eesti Üliõpilaskondade Liit süüdistab rektoreid hoopis vaikimises. Kus ja millal peaksid rektorid sõna võtma? Kas igal võimalikul juhul, kui miski ei meeldi? Või peaks avaldama oma arvamust siiski siis, kui olulised otsused käsil? Demokraatias jääb peale enamuse seisukoht.

Nii on ka tavaline, et kõik eriarvamused dokumentides ei kajastu. On mõeldamatu, et iga eriarvamusele jääja tõttab pärast dokumendi vastuvõtmist avalikkuses kraaklema. Kõige vähem sobib selline stiil rektoritele. Pealegi ei selgita tööandjate manifest täpselt, mida tasulise kõrghariduse all silmas peetakse. Seega on interpretatsioonivõimalusi küllaga.

Tudengisõbralikkust taotlev rektor räägib kindlasti kõigile tasuta haridusest. Paraku pole võimalik kõiki, kes kõikvõimalikes kõrgkoolides ükskõik mida ja mis tasemel õpivad, tasuta harida. Selleks puuduvad riigil võimalused. Riigikogus vastu võetud kõrgharidusstrateegia  2006–2015 rakenduskavas ettenähtust ollakse rahastamise osas maas 1,7 miljardiga. See on peaaegu ühe aasta kõrghariduseelarve.

Kas rektorid on vaikinud? Kinnitan, et ei. Oleme häälekalt sõna võtnud rahastamise asjus, oleme nõudnud kõrgharidusstrateegia täitmist. Oleme pakkunud lahendusi ülikoolihariduse paremaks  muutmisel. Seistud on ka tudengite stipendiumide ja teiste toetuste eest.

Tudengiliidul on küll õigus ühes – vaja on enam analüüse, mitte ainult tudengite toimetuleku, vaid ka riigi vajaduste ja võimaluste kohta, millistes valdkondades, millistes ülikoolides ja kui paljudele haridust tagada. Analüüsidest üksi jääb aga väheks, kui ei järgne otsuseid.

Tasulise või tasuta õppe vastandamine kutsub esile emotsioone. Unustatakse ära tõsiasi, et tasuta ülikooliõpet pole olemas. Küsimus on ainult selles, kes maksab. Milline on riigi maksupoliitika, milline on riigi ja erasektori roll hariduse rahastamisel.

Need küsimused tuleb selgeks vaielda. Väga paljud riigid otsivad paindlikke skeeme konkurentsis püsimiseks. Näiteks on Suurbritannia suurendanud üliõpilastele antavate laenude mahtu, Austraalias rakendatakse kõrghariduse saanutele kõrgemat tulumaksumäära, Rootsi kehtestas hiljuti õppemaksu kolmandate riikide üliõpilastele.

Laiemat maailmapilti ilmestavad möödunud nädalal avaldatud kolm raportit: Maailma Majandusfoorumi riikide konkurentsivõime raport, ülikoole reastav QS World University Rankings 2010 ja OECD Education at Glance 2010. Kõik, kes neist positiivset välja lugeda suutsid, tõttasid teatama edust. Haridusministeerium selgitas, et kõigi olulisemate rahastamisega seotud näitajate poolest on Eesti sarnane arenenud riikidega, et kõrgkoolide kulutused õppija kohta kasvasid OECD riikides 2000–2007 keskmiselt 14, Eestis aga 16 protsenti.

Tõsi, riigi panus kõrgharidusse on tasapisi tõusnud ja oleme jõudnud Euroopa Liidu keskmiseni. Üliõpilaskoha rahastamise poolest oleme aga keskmisest kaugel maas.

Tudengiliidu hinnangul näitavad võrdlustabelid, et tasuline kõrgharidus ei soosi õpingute kiiremat lõpetamist ega paranda kõrgharidussüsteemi konkurentsivõimet.
Konkurentsivõime raportis oleme kahe koha võrra tõusnud ja kinni püüdmas Iirimaad.

Aga meie kunagine majandusiidol Iirimaa on murelik, sest enamik sealseid ülikoole pole edetabelis suutnud säilitada oma möödunud­aastast kohta. Iirimaa ülikoolijuhtide arvates on põhjuseks vähene rahastamine. Eesti võiks tabeli taustal rahulolu tunda – Tartu Ülikool on endiselt viie protsendi maailma juhtivate ülikoolide hulgas.

Aga kui kauaks veel? Praeguse rahastamismudeli juures ei püsita tõenäoliselt tipus enam kaua. Taas tuleb korrata, et kvaliteet ja rahastamine sõltuvad teineteisest.

On imelihtne süüdistada praegust valitsust või eelnevaid selles, et kõrgharidus pole jätkusuutlik. Aga see oleks ebaõiglane. Usun, et valitsused on vähemalt püüdnud anda parima, mis  võimalik. Meil on olnud helgemaid hetki, näiteks 2008. aastal suurenes rektorite nõudlikkuse tulemusena õppekoha baasmaksumus 30 protsenti.

Paraku on kasvu ära söönud majanduskriis – õppekoha maksumus on taas vähenenud. Võib süüdistada valitsejaid, aga vaevalt me kodanikena sooviksime senisest tunduvalt suuremat maksukoormust, mis kõrghariduse kulud katta suudaks.

Veel vähem soovime kõigile reaalset õppemaksu, mis tuleks tudengi või tema vanemate taskust. Selles vastuolus tahame ometi maailmatasemel haridussüsteemi. On kummaline, et eeldame, et keegi kusagilt maksab. Reaalses maailmas pole põhjust imedele loota.

Jah, arutelu tasulise kõrgharidusõppe üle pole mugav, kuid analüüs ja sisuline arutelu on vajalikud, et leida Eestile sobilik mudel. Rektorid teevad oma tööd sõltumata rahastamismudelist, ometi oleme murelikud.

Murelik on ka haridusminister Lukas, kes möödunud nädalal tõdes, et kui praegu finantseeritakse kõrgharidust riigieelarvest kahe miljardi krooni ulatuses, siis Euroopa tasemele jõudmiseks oleks vaja nelja miljardit aastas.

Sellise rahaga saaks Eestis pakkuda rahvusvahelisel tasemel tasuta kõrgharidust kõigile. Kust see raha tuleb, on ministri sõnul iseküsimus. Arvan, et see pole iseküsimus, vaid võtmeküsimus.

Ja seni kuni pole leitud selgesõnalist vastust, jäävad diskussioonid tasuta ja tasulise kõrghariduse üle pelgalt intellektuaal-emotsionaalseks gümnastikaks. Ja kui me jätkuvalt lükkame ebameeldivad arutelud tulevikku lootuses, et probleemid nõiaväel kaovad, siis on vaikimine tõepoolest kurjast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles