Ahti Asmanni tagasiastumine Eesti Raudtee juhatuse esimehe kohalt oli kujunenud olukorras ainuõige samm. On asju, mida tippjuht ei saa endale lubada mistahes vabandusel. Ettevõtte (pole vahet, kas riigi- või eraettevõtte) ja isikliku rahakoti segiajamine on lubamatu.
Juhtkiri: õige hõlma ei hakka keegi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettevõtte kütusekaardi kasutada andmine firmaga mitte seotud isikule ehk siis antud juhul oma abikaasale on nii ilmne probleem, et seejuures polegi õieti midagi öelda. Asmann ise selgitas juhtunu asjaolusid kokkuleppega, et isiklikuks otstarbeks võis mõistlikkuse piires kütusekaarti kasutada – see polevat olnud vaid kirjalikult fikseeritud. Ning nüüd, kui teema avalikkuse ette jõudis, maksis ta 5000 eurot ehk poole senisel ametiajal kütusele kulunud summast tagasi. Ehk tegi ja tunnistas.
Asmann avaldas ka kahetsust, et lasi end löögi alla panna. Niisuguse kogemustepagasi juures nagu temal on selline libastumine jahmatav.
Küllap teab iga vastutustundlik töötaja – ja selleks ei pea olema ilmtingimata juht –, et üheselt mõistetavate eksimuste puhul võib eksijale osaks saada ka muid süüdistusi. Nii on nüüd juhtunud ka Asmanniga. Väidetavalt on Eesti Raudteest kadunud kümne miljoni euro eest rööpaid ja ehitusmaterjale. Nende keerukate lugude asjaolud vajavad nüüd uurimist ning riigiettevõttele kohast avalikku selgitust.
Kõik Eesti Raudteega seonduv langeb (või asetatakse) paratamatult konteksti. Äsja kinnitatud mulluse majandusaruande järgi sai Eesti Raudtee 18,7 protsenti kahanenud, 55,5 miljoni eurose käibe juures 0,26 miljonit eurot puhaskahjumit. Eesti Raudtee nõukogu esimees Raivo Vare põhjendas seda ettevõtte peamise sissetulekuallika ehk kaubavedude madalseisu ja seetõttu vähenenud tuludega, kuid viitas ka tegelemisele pikaajaliste probleemide lahendamisega ning kokkuhoiule.
Asmann teadis kahtlemata, et on neid, kellele tema tegevus või teatud otsused on vastukarva, kuid unustas vanarahva tarkuse, et õige hõlma ei hakka keegi. Pärast piinlikku seika kütusekaardiga on avalikkusel päris raske, kui mitte võimatu mõista mingit kõrgemat strateegilist tasandit, isegi kui seal on saavutatud edu.
Riigikontrolör Alar Karis on märkinud, et riigiettevõtete nõukogudesse peaksid kuuluma ühiskonnas lugupeetud ja usaldusväärsed inimesed, kes lähtuvad riigi huvidest. Öeldu peab paika ka tegevjuhtide kohta. Kui riigiettevõtte juht kasutab ettevõtte vara nagu enda oma, paistab see kõrvalt vaadates suhtumisena, mida laiendatakse ebaõiglaselt kogu riigiaparaadile. Ametnikele, rahvaesindajatele, täitevvõimule. Selle vältimiseks tuleb taas üle korrata, et aus mitte ainult ei pea olema, vaid aus peab ka näima.