Mina talu rajajat ei näinud. Mina vaid kuulsin temast, nägin tema ovaalportreed tagakambri seinal, tajusin tema pühadust, pererahva sügavat austust tema vastu. Korra lubati mul vaadata tema Vabadusristi riidekapi põhjas peidus. Siis pandi see uuesti varjule. Mina otsisin selle salaja üles, hoidsin peos ja imetlesin, siis, kui Miili, Hiie ja Hilja, minu vanatädi ja tädid, nõukogude aja väheldasel aiamaal tööd murdsid. Sõjasangar oli mulle vanaonu Kaarel, keda kutsuti Karlaks. Tema sai pärast maareformi asundustalumaa, tema tegi suure ja toona moodsa talu valmis, katkestas ennast tööga ära ning lahkus 1937. aastal neljakümneselt manala majadesse. Eemalolija võiks ju öelda, et tal jäi nägemata selle riigi krahh, mille sündimise eest oli ta võidelnud, et tal jäi teadmata tema elutöö, suure talu hääbumine. Aga pere – vanatädi, tädid ja ma söandaksin ennastki sinna ritta panna – tahtis teda näha enda kõrval hoolimata sellest, kui jube ilmakord parajasti valitses.
