Kenn Konstabel: kas juristid on jõhkardid?
24. märts 2015, 23:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viie aasta taguse Eurobaromeetri küsitluse andmetel leidis 73 protsenti Eesti elanikest, et naistevastane koduvägivald on täiesti lubamatu ja peaks alati olema seadusega karistatav; lisaks arvas 22 protsenti, et see on küll täiesti lubamatu, kuid ei peaks alati olema seadusega karistatav. Teatud tingimustel aktsepteeritavaks pidas koduvägivalda vaid kolm protsenti vastajatest ning ülejäänud kaks protsenti ei osanud midagi arvata.
Seega näib, et Eesti elanikkond on üsna üksmeelselt meelestatud koduvägivalla vastu. Sellel taustal mõjub ebatavalisena uudis, et üks rahvastikurühm – juristid – just nagu süüdistavad naistevastases vägivallas hoopis … ohvrit. Markantne tsitaat ajalehest Pealinn iseloomustab seda suhtumist nii: «Leiti, et vägivalla ohvriks langeb purjus naine, kes läheb ise võõraste meestega kaasa. Seda uskus 69 protsenti prokuröre, 72 protsenti kohtunikke ning 71 protsenti politseiuurijaid.» Õhtuleht väidab samale uuringule tuginedes koguni, et «spetsialistid leiavad, et ohver on perevägivallas enamjaolt ise süüdi». ERRi portaalis aga öeldakse, et juristide arvates on «naine perevägivallas peaaegu võrdväärselt mehe/vägivallatsejaga süüdi».
Kas tõesti on üle kahe kolmandiku Eesti juristidest jõhkarditest vägivallaõigustajad?
Viidatud uuringu «Perevägivald Eestis juristi pilgu läbi» viis läbi Eesti Avatud Ühiskonna Instituut (EAÜI). Mul õnnestus tutvuda Iris Pettai koostatud lühiraportiga selle uuringu tulemustest. Kui otsisin raportist paljusid ärritanud ohvri süüdistamise teemat, siis selgub, et selle kohta ei ole juristidelt küsitudki; samuti ei ole küsitud, kas ohver on vägivallatsejaga võrdväärselt «süüdi».
Küsimus oli sõnastatud hoopis nii: «Miks naised satuvad füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriteks?», ning paljutsiteeritud protsendid viitasid neile vastajatele, kes valisid vastusevariandi «seda eelkõige» või «seda samuti» (nende kahe kategooria eristamine võiks anda lisainfot vastajate arvamuste kohta, kuid mingil põhjusel on otsustatud seda infot varjata).
Vastajatel ei palutud põhjusi omavahel võrrelda või tähtsuse järjekorda panna, seega on küsitluse põhjal võimatu hinnata, millist põhjust peeti tähtsaimaks.
Selle uuringu põhjal ei saa niisiis öelda, keda juristid peavad koduvägivallas peamiseks süüdlaseks või kas nad näevad ohvril mingit süüd. Seda ei ole juristidelt küsitud: küsiti põhjuste kohta, aga põhjusi on mitut liiki (seda teadis juba Aristoteles) ning põhjus ei ole sama, mis süü (kui keegi lükatakse katuselt alla, siis mõistetakse süüdi ikkagi lükkaja, mitte raskusjõud).
Millegipärast usun, et enamik juriste lähtub ka siin tervest mõistusest – süüdi on ikkagi vägivallatseja, mitte ohver. Praegu on just nagu uuringu tulemustele toetudes juristidele inkrimineeritud arvamus, mida nad ei ole väljendanud ning mille kohta neilt ei ole küsitudki.
Seega on juristidele liiga tehtud ning neil oleks alust olla solvunud. Kuid peamine probleem on üldisem: perevägivald on oluline teema (2721 registreeritud kuritegu möödunud aastal, sellest 4/5 kehalise väärkohtlemise paragrahvi alusel) ning mitmesugused uuringud võiksid aidata leida paremaid viise sellega toimetulekuks. Kuid ei ole ükskõik, kuidas uuring teha: tellija (praegusel juhul sotsiaalministeerium) peaks suutma hinnata nii tegijate kompetentsust, meetodite sobivust kui ka järelduste põhjendatust – vastasel korral on asjatu loota, et uuringu tulemustest oleks kasu. Ülepeakaela tehtud järeldustel lohakalt tehtud uuringu põhjal võib olla hoopis vastupidine efekt: leitakse süüdlane, keda materdada, kuid tegelikud probleemid saavad selle võrra vähem tähelepanu; potentsiaalsed vastajad aga sirutavad edaspidi uuringukutset saades sõrme «Delete»-nupu poole.
Selle uuringu probleem ei ole ainult paaris tugevalt liialdatud järelduses. Näib, et nii küsimustik kui ka raport on koostatud kiirustades, kuigi eeskujusid – kas või ülal viidatud Eurobaromeetri küsimustik – ei ole raske leida. Näiteks küsimusele, kuidas tuleks «naisi aidata ja vägivallatseja eest kaitsta», on ühe vastusevariandina pakutud välja vägivallatsejate saatmine viharavile. Üle poole vastajaist on nõus, et seda tuleks teha. On selge, et viharavi eesmärk ei ole ohvri kaitsmine, ning seda möönab ka raporti autor, kuid ometi on vastajale selline variant välja pakutud.
Või teine näide. Raportis väidetakse mitmes kohas, et kohtunike arvamus erines prokuröride või uurijate omast, kuid ei tulda mõttele, et see erinevus võib olla juhuslik: kohtunikke oli valimis ainult 25, mis tähendab võrdlemisi suurt veamarginaali. Kõrgharidusega sotsioloog peaks teadma, kuidas selliseid olukordi lahendada.
Kenn Konstabel on Tervise Arengu Instituudi teadur