Kevad on käes ja valimised selleks korraks läbi, rahva meel on saanud piisavalt lahutatud, kirjutab Jaan-Eik Tulve värskes Sirbis.
Jaan-Eik Tulve: demokraatia kaitseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samaaegselt valimisralliga ringles suhtlusvõrgustikes pilt sini-mustast kleidist, mida osa pidas hoopis valgeks ja kuldseks. Kummaline seos poliitika ja ehk üldse maailma tajumisega. Sama partei võib paista ühtedele karm, teistele leebe, ühtedele halb, teistele hea jne, jne. Tormavas maailmas aga pahatihti kaugemale kui esmane vastandamine ei mindagi. Kui ei ole valge, oled järelikult must (kleidi puhul oli küll tegu sinisega). Tihti muutub aga olukord nõnda, et see, keda algul peetakse karmiks käeks, tõmbab ise hiljem alandlikult kühmu, sel ajal kui leebed liberaalid talle karmi lõrinaga kallale kargavad. Tõe monopol näikse olevat kindlalt paigas ja nalja siin ei mõisteta. Katsugu keegi teistmoodi mõelda, tagurlase ja vihaõhutaja templist juba nii kergelt ei pääse.
Olen alati valimas käinud ning leian, et sellel, kes ei kasuta oma vähest võimalust kodanikusõna väljendada, pole õigust ka viriseda. Ometi võin mõista ka põhimõttelisi mittevalijaid, sest tihti hakkab valimistejärgselt pihta sõnaseletus, kus kõik lubadused uues valguses ümber mõtestatakse ning õnnelik on see, kes peab seda mängu vaid keelerikastamiseks. Tihti kuuleme ka juttu, mis lühidalt kokku võttes kõlab umbes nii: mina küll väga tahan, aga meie partnerid on nii selle vastu, et ikka kuidagi ei saa. Pole siis ime, et demokraatias pettunuid on nõnda palju.
Elu läheb edasi ja üldiselt sugugi mitte halvasti. Kuid millegipärast tundub, et valimisreklaamide õliste naeratuste taga ei olegi kõik nii helge ja iga tänaval kingitud valimisšokolaad muutub omanikku vahetades koletuslikuks inimsööjaks, kes öö saabudes lolli valija oma meeletusse šokolaadikõhtu neelab. Milleks meile seda naeratust ja šokolaadi vaja on? Ainult loll läheb ju lõksu. Reaalsus on aga teine – mida rohkem õhupalle, pastakaid ja maiust, seda rohkem kohti riigikogus. Või siis teistmoodi: mida rohkem lolle, seda rohkem kohti.
Neil päevil möödus 25 aastat Eesti Kongressist. See sündmus oli määrava tähtsusega Eesti riigi taastamisel eelkõige seetõttu, et koondas meie kõigi ühise soovi, jättes erimeelsused suures osas tagaplaanile. Eesti Kongressi saadikutelt nõudis selles osalemine ülisuurt kodanikujulgust, sest ei olnud sugugi kindel, et me nii kergelt ja kiirelt pääseme. Ajugümnastika harjutusena võiks ette kujutada, kes tänapäeva poliitikutest oleks julgenud Eesti Kongressi kandideerida ning kes jäänud EKP või komsomoliaparaati äraootavalt edasi tiksuma.
Juba piibliaegadest saadik on näha, et raske aeg toob esile tõelised rahvajuhid ning kui elu läheb liiga heaks, hakkavad välja ilmuma šarlatanid, mängurid, liiderdajad ja võimu kuritarvitajad. Need on küll ehk liiga rängad sõnad Eesti poliitikaelu iseloomustamiseks. Vähemalt minu suust, kes ma poliitik ei ole, sest valimisperioodil ütlevad ju paljud klantspildilt vastu naeratajad, et teine on siga. Õnneks on enamikul rahvast hea huumorimeel ning nad on nõus naerma ja alla neelama ka riigiisade ja -emade klounaadi. Kuidas seletada aga noorte elluastujate sagedast depressiooni ja maailma nägemist mustades värvides? Ehk just sellega, et puhta hingena ei suudeta veel kaasa minna hämarate mängude ja valskusega, mida ühel päeval tõlgendatakse ühtmoodi, teisel aga risti vastupidi. Nendest, kes suurte inimeste mängu kiiresti omandavad, saavad varem või hiljem edukad inimesed, alguses küll etturid, seejärel ehk aga ka midagi kaalukamat, teistele oleks murdumise pehmendamiseks abiks kunstiandest, mis aitab ellu suhtuda loomingulisemalt.
Rumalusele orienteerumine on läänelikus demokraatias küllaltki levinud, kuid väga ohtlik. Ühest küljest on lolle küll hea manipuleerida, kuid mingil hetkel tahavad lollid oma eesotsas näha omasugust. Ja siis on ka mänguritel peenike pihus. Tarkust väärtustada on palju raskem. See võtab rohkem aega ega ole nii efektiivne. Samuti ei ole mõtet ka üksi tark olla, sest lolluse jõud on alati suurem ja kambakas on garanteeritud. Aususele rõhuda oleks veelgi keerulisem, sest siis peaks nii mõndagi ka enesele tunnistama, kuid seda suudavad vähesed. Ilma aususe ja tarkuseta muutub aga meie nõnda palju kiidetud demokraatlik ühiskond, mille järele kõik maailma rahvad peaksid janunema, groteskiks, mis suuga oma enese saba sööb.
Euroopalik ühiskond peab religiooni tagurlikuks, valimiskompassis sain isegi selgituse, et tänu teatud konservatiivsetele moraaliküsimustele ei ole ma ei tolerantne ega progressiivne. Kümnest käsust hoiatavad pea pooled valetamise ja võõra omandi himustamise eest. Kas edumeelne inimene peaks sellele selja pöörama? Jah, tapmist ja võimuiha on alati olnud, ka piibliaegsetes religioossetes ühiskondades. Kunagi pole seda aga õigustatud üleüldise kirjutamata reegliga, et kõike võib teha, ainult vahele ei tohi jääda.
XXI sajand on teismeeas, end alles otsimas. Arvan, et see, kus ta ennast leiab, on mingil määral meie kõigi teha. Kas peame progressiks elu säilitamist või selle kaotamist? Kas kiirelt rikkaks ja iga hinna eest võimule, või oleme nõus vahel millestki loobuma ja nägema ka teisi enese kõrval? Väga paljus sõltub tulevik aususest enese ja teiste vastu ning tarkusest teisi kuulata ja mõelda üleüldistele hüvedele. Rahvasuu ütleb, et jäägu iga kingsepp oma liistude juurde. Ehk kehtib see ka poliitikas? On loomulik, et aktiivsed mõtlejad ja ühiskonnagrupid avaldavad arvamust meie elukorralduse kohta ning sellest sõltuvalt seda ka kohendatakse. Riigijuhiannet pole antud paljudele. Võib-olla isegi mitte vähestele ja võib-olla peab selleks sündima. Kas Eesti kuningas on juba sündinud?
