Juhtkiri: ei rambivalges ega kottpimedas

«Tavaline ametnik ei suuda pidevalt professionaalselt rambivalguses töötada,» kirjutas sel nädalal Postimehes riigikogu kantselei direktor Maria Alajõe. «Komisjoni istung ei ole tunde kestev reality show.»

«Näiteks tuleb kohale tuntud kultuuriinimene, suur sall ümber kaela, viskab õlakoti üle toolileeni ja vajub oma mõtteisse, pilk aknast väljas,» kirjeldas elu parlamendikomisjonides endine riigikogu kantselei ametnik Marika Kirch. «Ta on komisjoni liige, aga ei kavatsegi toimuvasse süveneda.»

Komisjonides toimuv tuli avalikkuses kõne alla eelkõige viimase riigikogu koosseisu töö lõpuajal seoses küsimusega seal tehtud salvestiste saatusest. Kas rahvaesindaja töö komisjonis peaks olema avalik või tapab see avalikkus hoopistükkis sealse vaba arutelu, nagu leiab Alajõe? Aga mis siis, kui vaba arutelu tähendab lihtsalt võimalust jääda ükskõikseks, vaadata aknast välja, vesta juttu ilmast ja inimestest, nagu Kirch eilses Postimehes kirjeldas?

Eks mõlemal ongi omal kombel õigus. Kuid siiski, kui mitu korda oleme küsimuse peale, miks olulise ettekande ajal pea kedagi saalis ei viibinud, kuulnud rahvaesindajate suust vastust, et riigikogu avalikel istungitel istutud tunde ei ole mõtet kokku lugeda? Tegelik töö toimuvat ju komisjonides.

Just nüüd, kahe parlamendikoosseisu töötamise lühikesel vaheajal, on võimalik neist asjust rääkida konkreetsetele saadikutele näpuga näitamata. Jah, mingit tõsieluetendust ei ole parlamendikomisjoni istungist vaja teha. Ei ole tarvis, et saadikud läheksid sinna meedia tähelepanu saamiseks mahlakate tsitaatidega kõnet pidama – selleks on olemas vaba mikrofon. Aga teisalt ei ole ka mõeldav, et tööst komisjonis ei jää avalikku jälgegi, peale kohaloleku fikseerimise ning lõpptulemusena vormunud otsuse.

Mitte reaalajas, küll aga mõistliku aja jooksul istungi järel peaks kättesaadavaks muutuma protokoll, kus kajastuvad ka komisjoniliikmete ja külaliste sõnavõtud ning nendes esitatud seisukohad. Lõpuks ei tee saadikud neid seadusi mitte enestele, vaid pärast väljakuulutamist on need kohustuslikud kõigile. See mõnetine ebamugavus, et kohvilauajutt tuleks jättagi kohvikusse ning komisjonis rääkida päevakorra sisust, võiks suhteliselt kõrgelt tasustatud rahvaesindajail ikkagi palga sisse käia.

Kui aga niisuguse osalise, ajalise viitega avalikustamise käigus tõesti ilmneb, et teatud saadik ei suuda mõistliku aja jooksul end valdkonnaga kurssi viia, ei oska sisuliselt kaasa rääkida, peabki kerkima tema asendamise küsimus. Kas suunata ta teise komisjoni või lootusetul juhul tuua parlamenti asendusliige.