Mõne kuu eest ühes Euroopa pealinnas juhtis tuttav mu tähelepanu väiksele kohvikule otse parlamendihoone kõrval. «Siin nad istuvad,» ütles ta. «Vene spioonid.» Läbi suure klaasakna paistis laua taga istuv hallis ülikonnas mees, kes oma kohvitassi vaatas ja keskendunult nina sügas. Ta oli kohvikus täiesti üksi. Hiljem kuulsin, et see peegeldavat muutunud strateegiat: oluline pole saadav info, vaid sõnum, et «nad on kohal».
Ega ma teagi, kellega õigupoolest tegu oli, aga hallis ülikonnas melanhoolsest kohvikukülastajast huvitavam näib mulle kasvanud valmisolek uskuda, et teadmiste pinna all kobrutab teine tegelikkus, mida meie eest varjatakse. See tuli mulle meelde, kui kuulsin ühe Euroopa riigi diplomaatilise esinduse töötajat ümarlaua küsimuste voorus tõsimeeli rääkimas 9/11st kui juutide korraldatud rünnakust. Näib, et vandenõuteooriaid liigub enam kui varem. Kui paljud neist on isetekkelised ja paljud kehutatud, polegi praegu oluline. Oluline on, miks me usume.
Sel nädalal ilmus veebiajakirjas Aeon Warwicki ülikooli filosoofiaprofessori Quassim Cassami essee «Halvad mõtlejad». Kui üldiselt seletatakse vandenõuteooriate teket vähese informatsiooniga, siis Cassam leiab põhjuse olevat mitte teadmiste puuduses, vaid mõtlemises endas: viisis, kuidas mõeldakse, on midagi valesti. Mõtlemise lohakus, mis ei tee vahet faktil ja spekulatsioonil, iseloomustab seda, mida sotsiaalpsühholoogid kutsuvad «vandenõumentaliteediks». Üks sellise mõtlemise omadustest on, et mitte üksnes ei tehta vahet faktil ja spekulatsioonil, vaid ei saada ka aru, et neil kahel vahet ei tehta.
Ootuspäraselt jõuab Cassam järeldustes hariduseni: viltusel moel maailmast mõtlemine ei tähenda paratamatust, vaid üksnes kalduvust ja seda saab tasakaalustada mõtlema õppimisega.
Kuid näib, et siin on veel teine huvitav aspekt. Nimelt kaldume mõtlema vildakalt pigem ühes suunas: sõltumata faktidest on vandenõu olemasolu kergem uskuda kui selle puudumist; uskuda, et meile valetatakse, on kergem, kui uskuda, et meile räägitakse tõtt. Põhjus, miks BBC lasteahistamise skandaalid alles nüüd avalikkuse ette jõudsid, ei seisne vaid selles, et ühiskond on nüüd enam valmis nende probleemidega tegelema, vaid osaliselt ka selles, et ahistatuid ei võetud kuulda.
Kalduvust uskuda pigem teadaoleva all asuva tegelikkuse olemasolusse kui sellesse, mis otse silme ees, võib püüda seletada omakorda ühe teise mõtlemisele omase tendentsiga. Juhtusin hiljuti lugema briti mõtleja William Hazlitti esseed «Vihkamise mõnust», kus Hazlitt kirjutas nii: «Kui meil ei ole, mida vihata, kaotame oma mõtlemise ja inspiratsiooni allika.» See omakorda meenutas mulle anekdooti üksikule saarele sattunud britist, kes ei ehitanud saarele mitte ühe, vaid kaks klubi – ühe, kus ta käib, ja teise, kus ta kunagi ei käi. Näib, et mõtlemine ei toimu üksnes mitte loogika ja õigete eelduste abil, vaid ka vastandumise läbi. Kui Hegelit uskuda, on selline dialektika inimesele üsna omane; pilk ideede ajaloole annab sellele kaudselt kinnitust.
Mida sellest järeldada? Halb ei ole see, et me tahame teada, mis toimub. Halb on see, kui me otsime valest kohast ja valel viisil. Sest siis ei oska me näha fakte ka siis, kui need meile ninna kargavad. Või mis veel halvem, peame ka fakte vandenõuks.
Kolmapäeval avaldas Rootsi kaitsepolitsei aastaraamatu, mille järgi on kolmandik sealsetest Vene diplomaatidest seotud luuretegevusega. Ma mõtlesin, et saadan aastaraamatu lingi tollele tuttavale, kes parlamendihoone kõrval toda väikest kohvikut näitas. Kuid see ilmselt vaid kinnitaks tema veendumust.