Juhtkiri: põhjuseid rahuloluks pole sugugi vähe

Täna on see päev, mil mõelda selle peale, mis meid õnnelikuks teeb. Just täna tähistatakse rahvusvahelist õnnepäeva. Eurostati värske uuring näitab, et Eesti inimeste rahulolu oma eluga jääb Euroopa väiksemate sekka, viimasesse kolmandikku. Kui Euroopa Liidus keskmiselt hindasid inimesed oma rahuolu kümnepalliskaalal 7,1 punktiga, siis Eesti jäi see 6,5 punkti juurde. Nii Bulgaaria, Kreeka, Küprose, Ungari, Portugali kui ka Horvaatia elanikud jäävad meist veel tahapoole. Kuid hoolimata kohast viimases kolmandikus ei ole meil põhjust end ülemäära halvasti tunda. Eesti on, oma keerulist minevikku arvestades, väga hästi hakkama saanud.

Osa põhjustest, miks rahulolu ometi üleliia kõrgelt ei hinnata, on mõistetavad – ei inimeste tervis ega sissetulek ole veel sellisel tasemel, nagu sooviksime. Kuid teisalt tõstatab rahulolematus küsimuse, kas ei ole selle põhjuseks meie liiga suured ootused, mida kiire majandustõusu ajal silme ette manasime ja mis nüüd, kui tegelikkus toona tekkinud ootustega sammu pidada ei jõua, rahulolematusena ilmneb.

Paratamatult on ju nii, et rahulolu ei ole kunagi sõltumatu väärtus, alati sõltub see nii ootustest kui ka võrdlusest teistega. Kui võrdluse andis meile Euroopa avatud tööturg, siis ootustest rääkides ei saa muidu, kui peab kriitiliselt vaatama võimuerakonna lubadustele. Too palju kriitikat saanud «viie rikkaima riigi» narratiiv hakkas ühel hetkel oma elu elama ja tegi just seda, mida narratiivid teevad: see sai peamiseks mõõdupuuks, mille järgi oma soovide täitumist ja sellega koos ka rahulolu hinnata. Et selles peitub oma oht, on seletamatagi selge. Kui pakkuda inimestele õnnemudelit, mis on defineeritud vaid majandusliku heaolu läbi, on pettumine peaaegu paratamatu.

Aga mõelgem korraks, mis oleks olnud siis, kui me oleks oma sihti sõnastanud kuidagi teisiti. Mitte majandusliku heaolu, vaid hoopis teiste kriteeriumite järgi. Näiteks et Eesti on paik, kus inimese sisemine potentsiaal – olgu see milline tahes – saab välja toodud ja leiab kasutuse. Või et Eesti on paik justkui Astrid Lindgreni «Bullerby lastest», kus lastel on kõige õnnelikum lapsepõlv. Kumbki neist näidetest ei ole juhuslik.

Eesti on oma väikse rahvaarvuga paik, kus iga inimest märgatakse enam kui paljudes teistes riikides. Seetõttu on Eesti üks vähestest paikadest, kus suurem osa talentidest on tähele pandud ja tunnustatud. Ja just niisama oleks Eestil kõik võimalused saada Euroopa kõige lastesõbralikumaks riigiks, kuhu elama kolida just selleks, et lapsed puhta looduse keskel ja turvalises kogukonnas suureks kasvatada. Mõlemad sihid oleksid toredamad kui pelgalt majanduslikule heaolule rõhumine.

Sel nädalal tegi Rein Veidemann Postimehes ettepaneku hakata kord aastas tähistama tänupüha. Tema arvates võiks see olla päev, mil meenutada suurte kultuuritegudeni jõudnuid. Kuid siit võiks mõelda veel sammu edasi: ehk kuluks meile kõigile ära päev, mil mõelda selle peale, mille üle õnnelikud olla. Ja kui mõtlema hakata, ei ole seda ju sugugi nii vähe.