Juhtkiri: Soome õppetund

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Enne järgnevaid ridu on kohane üle korrata, et Soome on jõukas ja tugev ühiskond, kust Eestil on erinevates valdkondades palju õppida ka ligi veerand sajandit pärast taasiseseisvumist.

Seekordse õppetunni sisu on hoiatav. Ka tugev ja jõukas ühiskond võib käest lasta võimalused reageerida ilmsetele ohu märkidele enne, kui tegelik häda kätte jõuab. Seda hoolimata sellest, et ohud on justkui kõigile teada. Otsusteni ei suudeta aga jõuda. Hoiatavaid paralleele Eestiga leidub selles loos küllaga.

Soome valib parlamenti kuu aja pärast, 19. aprillil. Neli aastat tagasi aprillis olid Soome Eduskunta valimistel põnevad teemad. Kreekale raha andmisele vastu olemine, immigratsioonile vastu olemine ja palju muud. Põlissoomlaste liider Timo Soini kogus Uusimaa läänis kandideerides poolteist tuhat häält rohkem kui praegune peaminister Alexander Stubb – vastavalt Soome parlamendivalimiste kõigi aegade suuruselt kolmas ja neljas häältesaak.

Meenub Soome ajakirjaniku Jarmo Mäkelä toonane küsimus: aga kes räägib sellest, kuidas heaoluühiskonda säilitada? See oli ju selge, et vananeva rahvastikuga maal on raske lunastada sotsiaalseid lubadusi, mis on antud soodsamates rahvastikuoludes. Samuti majanduse kunagise mootori Nokia allajäämine oma konkurentidele jne. Ka see, et kui palgatase kasvab neis ebasoodsates tingimustes kiiremini kui näiteks Saksamaal, kahaneb konkurentsivõime. Ometi kulus ühiskonna aur sellele, et arutleda Kreekale raha andmise detailide üle. Või võidelda tuliselt immigratsiooni vastu riigis, kus õigupoolest pole sisserändajatega mitmetele teistele Euroopa riikidele ligilähedaseltki sarnaseid probleeme.

Neutraalne kõrvaltvaataja võib siinkohal vabalt küsida, kas läks nii, et soomlased raiskasid oma eelmised valimised asjadele, mis õigupoolest polnud nende probleemide edetabeli tipp ega lahenduste tuum.

Järgnesid pikad, kaks kuud kestnud koalitsiooniläbirääkimised, kust peaaegu viiendiku häältest saanud põlissoomlased lahkusid. Jyrki Kataineni kirju, tervelt kuuest osapoolest koosnev valitsus astus ametisse alles 2011. aasta jaanipäeva paiku. Katainen siirdus eelmisel aastal Brüsselisse ja andis peaministri teatepulga üle Alexander Stubbile. Raskused otsuste vastuvõtmisel on aga säilinud, sest koalitsioon on endiselt sama kirju. Erakonna Kokoomus uuendusmeelsed ja tugevad liidrid Katainen ja Stubb ei saanud sellest poliitilisest reaalsusest üle ega ümber.

Paralleele Eestiga pole raske leida. Loomulikult saab ja võib demokraatlikus ühiskonnas kõikvõimalikke teemasid tõstatada. Igaühel on näiteks õigus arvata, et kooseluseadusele vastu olemine on kõige tähtsam asi. Häda on selles, et niisugused ülevõimendatud teemad varjutavad neid, millest ühiskonna edu pikas plaanis palju rohkem sõltub.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles