Argo Ideon: tere, euroasjade minister
17. märts 2015, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas uue valitsuse koosseisus saab olema ka portfellita Euroopa asjade minister, kelle ülesandeks jääb koordineerida ettevalmistusi Eesti eesistumiseks Euroopa Liidus 2018. aastal ning kes tol perioodil esindaks eesistujariiki paljudel Brüsseli töistel üritustel, eelkõige europarlamendis? Vastus on uue koalitsiooni anda, kuid küsimus pole mitte väheoluliste seast.
Praegu on Euroopa Liidu eesistujariik Läti ning kõneldes hiljuti Brüsselis Riias töötavate ajakirjanikega, öeldi, et kogu elu Lätis keerleb hetkel eesistumise ümber. Läti korraldada on poole aasta jooksul umbes 1500 eri taseme kohtumist Brüsselis ja 200 Lätis. Võib tunduda, et 2018 on veel kaugel ja meil siin vara muretseda, ent tegelikult on Eestil ettevalmistuste tarvis jäänud aeg üsnagi napp.
Küsimus euroministri koha loomisest – ajutisena, just selleks valimisperioodiks – tõusis Postimehe andmeil üles ka president Ilvese valimisjärgsetel kohtumistel nende nelja erakonna juhtidega, kelle seast on tulemas valitsusvastutuse kandjad. Võimalus eurominister ametisse seada on olemas, ning ka põhjendus üpris selge. Kui meil puudub konkreetne võimukandja, kes eesistumise ettevalmistustega tegeleb, siis on oht suurem midagi kahe silma vahele jätta. Muide, Eesti eesistumisajale euroliidus langeb ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine. Nii pole lihtsalt vähimatki ruumi lasta läbi mõnd faux pas’d, mis Eestile sel üleval hetkel mainekahju põhjustaks.
Meil on muidugi võimalus minna ka seda teed, et ettevalmistusi koordineerib ja Eesti nimel kõneleb Brüsselis mõni kõrgem ametnik. Kõne alla saaksid tulla ehk välisministeeriumi abiminister või mõne sealse asekantsleri ülendamine n-ö poliitiliseks riigisekretäriks (Lätil näiteks on välisministeeriumis Euroopa asjade parlamentaarne riigisekretär).
Kuid sellised lahendused oleks selgelt tagasihoidlikuma mõjuga. Ühelgi ametnikul ei oleks meie Euroopa partnerite, Eesti poliitikute ega ka avalikkuse silmis ikkagi päris seda mandaati, mis oleks ministril. Teatavasti on minister valitsuskabineti hääleõigusega liige, kes saab vajadusel õiges kohas otsuse tegemisel kaasa lüüa. Ametnik aga istuks valitsuse istungil mõnel seinaäärsel toolil. Kui talle sõna antaksegi, omaks see paraku vähem mõju.
Seepärast võiks kujunev võimuliit Euroopa asjade ministri koha asutamist tõsiselt arutada. Just Taavi Rõivase valitsuse ajal muudeti kabineti struktuuri kohandamist vajaduste järgi paindlikumaks. Meil on muidugi eesistumise nimel töötamas ka peaminister ja välisminister, ent kumbki ei saa end jäägitult neile teemadele pühendada. Parim variant oleks ikkagi eraldi portfellita minister, kes ilmselt võiks töötada riigikantseleis, kus on hea spetsialistide aparaat. Aeg on teha ELi eesistumisest Eesti järgmise valitsuse oluline prioriteet.