Praegu käivad koalitsiooniläbirääkimised ning ilmselt jõutakse ka õpetajate palgani. Minu meelest on see üks neist asjadest, mis on Eesti tuleviku jaoks kriitilise tähtsusega. Just palk, sest tasuta lõunaid pole olemas.
Marti Aavik: kes sponsoreeris Eesti kooli?
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
14. märts 2015, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tasub lugemist, kuna meile omaselt ei kiputa probleemi enne tunnistama, kui keegi välismaalt sellele osutab...» kirjutas üks Facebooki-tuttav, jagades edasi USA haridusteadlase Marc Tuckeri muljed ta Eestis käigust, mille Õpetajate Leht eile avaldas. Mina usutlesin sama meest kuu aega tagasi (vt PM AK 21.02 «Eesti haridusedu võib kaduda üleöö»).
Tuum on selles, et Eesti üldhariduse tulemused on maailma tipus, samaväärsed Soomega. Sellist edu poleks kuidagi võimalik saavutada kui (NB!) juba praegused õpetajad poleks andekad inimesed ja väga heal tasemel professionaalid. Kuna aga õpetajate palk on võrreldes teiste valikutega madal ning töö raskem, ei taha noored seda ametit valida.
Rumalal … vabandust, keskpäraste eeldustega ja erialase koolituseta inimesel pole lastele midagi eriliselt väärtuslikku õpetada. Seda loeme ka OECD võrdlusuuringutest: edukates riikides värvatakse õpetajaid 20 protsendi võimekaimate hulgast. Meie masskõrghariduse ajastul pole seega ka pelk ülikoolidiplom piisav kvaliteedimärk. Palk ja muud tingimused peavad olema niisugused, et kooli tahaks minna võimekam pool lõpetajatest.
Vabariigi aastapäeva kõnes rääkis president Ilves üsna arukalt sama juttu, aga siis lisas: «Teadkem sedagi, et seal, kus koolisüsteem töötab hästi ja õpetaja tööd hinnatakse – vaadakem kasvõi Soomet –, oodatakse ka õpetajalt väga palju.» Oot, oot… Sean siia kõrvale selle, mida Marc Tucker mulle intervjuus ütles: «Kui vaadata OECD andmeid, siis Soome ja Eesti tulemused on peaaegu identsed. Samas on Soome teinud palju, et oma edu maailmas tutvustada. Soome edu maailmas tuntakse, Eesti edu mitte.»
Oleks võinud kasvõi poole lausega tunnustada, et Eesti praeguse maailma tippu kuuluva taseme on loonud need õpetajad, kes juba praegu koolis töötavad. Selle asemel tuli nähvakas, et meil ikka õpetajad ei tee piisavalt tööd – kusjuures võrdluses riigiga, millega meie tulemused on ühesugused, ehkki veel kümmekond aastat tagasi oli meie õpetajate palk lausa naeruväärne ja praegugi on madal. Tööd on aga vähemalt mõistliku suurusega koolides oi-oi kui palju ning pealegi on nii oma eriala kui õpetamist vastutustundlikult võttes alati võimalik panustada ettevalmistustesse üha rohkem aega.
Kümmekond aastat tagasi pistis selle kooli direktor, kus mu abikaasa töötas, jõulupeol mulle käe pihku ja ütles: «Tänan kooli sponsoreerimise eest.» Üllatusin sekundiks, sest mingit raha polnud ma andnud, aga siis taipasin, et naljas oli suur annus tõtt. Meie ühiskond on saanud kord õpetajaks läinutele madalat palka maksta – olla hirmus efektiivne – muuhulgas õpetajate pereliikmete arvelt. Näiliselt tasuta lõuna maksab keegi siiski alati kinni.