Riigikogu valimistest möödub kaks nädalat, kuid sündmusega kaasnenud elevus sisepoliitikas ei näita raugemise märke. Viktoria Ladõnskaja ja Sven Sesteri häälte avalik korduslugemine tõi kaasa valija tahte tõlgendamise teema – Tallinna valimiskomisjon tegi koguni seitse muudatust. Nelja erakonna osavõtul jätkusid koalitsioonikõnelused. Kaebuste aeg saab peagi läbi ning vabariigi valimiskomisjon kuulutab hääletustulemused välja. Tulevase valitsusega on asjad esialgu ebaselged, ent valimistulemusi vaadates ei peaks see kedagi üllatama.
Juhtkiri: võimuliitu ei paista, punnseisu samuti mitte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Keeruline koosseis,» ohkas ühe riigikokku valitud erakonna juht valimispäevajärgsel hommikul. Senise nelja poliitilise jõu asemel sai Toompeale kuus. Ühest küljest on valija tahet peegeldav kirevam poliitiline pilt meie praegune reaalsus, teisalt ei eristu protsessid meie demokraatias kuigivõrd teistes riikides toimuvast.
Tänases Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK paneb saksa politoloog Florian Hartleb Eesti valimistulemused Euroopa kaardile, kus eri riikides on kirjuma valiku järel mindud eri teed. On näiteid nii suurtest koalitsioonidest, vähemusvalitsustest kui tehnokraatide valitsustest. Euroopas on postdemokraatlik ajastu, mille tunnuseks on valitsuste ebastabiilsus ja ajendiks pettumus nn peavooluerakondades ja senises poliitilises eliidis, kes traditsiooniliselt teevad «suurt poliitikat».
Milliseks võib kujuneda populistlike ja senistele erakondadele vastanduvate jõudude mõju pikemas perspektiivis, on vara öelda, kuid näiteks üks ühine joon, mida toob esile ka Hartleb, on euroskeptilisus. Samas on Euroopa Liidu hüved juba praeguseks muutunud nii enesestmõistetavaks, et raske on kujutada kapselduvat tagasipööret. Üldise ebastabiilsuse juures on ka uued tulijad ise ebastabiilsed – näiteks Soome lähenevatel parlamendivalimistel ei ennustata enam Põlissoomlastele eelmise korra edu kordumist. EKRE pääsu riigikokku ja erakonna ühe liikme mõtteavaldusi on kohati üle võimendatud, kuid see ei tähenda, et ajakirjandus ei peaks olema valvas ja tooma esile seisukohti, mis 21. sajandi Vana Maailma väärtusruumi ei passi.
Eesti koalitsioonikõnelustel ei paista praegu olevat täit kindlust, et pea igal õhtul samas ruumis samas rivis ajakirjanike ette astuv poliitkvartett tõepoolest laiapõhjalise valitsuse moodustab. Kuigi milleski pole veel otseselt kokku lepitud ja mõnes küsimuses, näiteks maksude ja riigireformi teemal, avalikult erimeelsusi tunnistatud, on selge, et igal laua taga istuval osapoolel on ka tegureid, mis kompromisside ja kokkulepete suunas tõukab. Poliitilist punnseisu ei taha keegi tekitada. «Aega on,» nagu ütlevad asjaosalised.