/nginx/o/2013/11/25/2645856t1h17e5.jpg)
Hoolimata kõigist Eesti nn rohelises liikumises osalenud keskkonnateadlike inimeste saavutustest läbi kolme või enamagi aastakümne, on võitlus puhtama maailma nimel poliitilise organisatsiooni kaudu jõudmas Eestis oma loogilise lõpuni, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.
Valimistel sai erakond Eestimaa Rohelised kokku 5193 häält, millega osutus suhtarvuliselt kõige suuremaks kaotajaks – võrreldes 2011. aasta tulemusega teeniti vaid 23,6 protsenti häältest ning saadu (0,9 protsenti kõigist antud häältest) ei annaks välja ka üht mandaati riigikogus. Ise pakkusid rohelised seletuseks, et parema poole püüdlemast takistas rahapuudus, kuid see on vaid osa tõest, sama vähe kui raha on sel erakonnal järele jäänud inimesi ja mainet.
Suusakoondises öeldaks selle peale, et siit edasi saab minna ainult paremaks, kuid võimuelus pole sel lootusel küll määratud täituda ja enesepettuseks see jääbki. Alustagem kas või värvist. Eestis on igal suurel oma värv, meil on sinine, punane, kollane ja roheline partei, aga see viimane on hoopis Keskerakond, kellega värvi pärast võistelda oleks üsna lootusetu. Eriti seetõttu, et kuvandiliselt toetavad Keskerakonna ja nende värvi seost globaalselt sündmused Ukrainas (nn rohelised mehikesed kui Venemaa maskeeritud imperiaalse tegevuse sümbolkujud) ja lokaalselt Tallinna munitsipaalpolitseinike kostüümid. Raske on selles eestlaste hulkade silmis negatiivses taustsüsteemis millegi positiivsega üllatada, rohelise värvi puhtuse ja vooruslikkuse täielikust taastamisest rääkimata.
Samas pole poliitiline ideestik, millele rohelised erakonnad üle arenenud maailma ja nii ka Eestis on algusest peale rajatud, oma aktuaalsust ja olulisust kuskile kaotanud. Igal pool Euroopas ja aina enam ka muudel kontinentidel on kõik poliitiliste peavoolude esindused nii tsentrist paremal kui ka vasakul roheliste soovid-mõtted suures osas oma programmidesse inkorporeerinud. Euroopa Liidus on keskkonnahoiust saanud õigussüsteemi fundamentaalne osa, mis mõjutab ning suunab inimeste ja ettevõtete käitumist, sõltumata poliitilistest vaadetest. Seega võib öelda, et poliitilise erakonna järele puudub otsene vajadus.
Eesti oludes, nagu näitavad arvamusküsitlused, on erakonnad avalikkuse silmis kõige vähem usaldusväärne institutsioon. Olgu mingiks uueks erakonnaks koondunud inimesed kuitahes aatelised, süsteemi maine laieneb kohe ka neile, natuke määrdunuks saadakse juba enne tegevuse alustamist. Iga võimaliku usaldaja kohta tekib kolm umbusaldajat ja see on vaevane lähtepositsioon poliitilise edu taotlemiseks.
Paraku süvendab kahtlusi roheliste puhul ka selle erakonna senine ajalugu Eestis. Kas kogu karm kriitika ja süüdistused, mis erakonna ja tema juhtide aadressil on aastate jooksul kõlanud, on natuke või veel vähem õigustatud, pole võimalik objektiivselt mõõta. Isegi kui kõik kvalifitseeruks laimuks, tuleks tõdeda, et järelikult ei oldud võimutööks küpsed, kui lasti sisemisel konkurentsil erakonnas üle pea kasvada ning konkurentidel ja vastastel oma sisevastuolusid efektiivselt poliitilise tehnoloogia vahenditega ära kasutada.
Vaata, kuidas vaatad, keskkonda ja laiemalt kestlikku tulevikku puudutavate otsusteni jõudmiseks valitsuse-parlamendi ja Euroopa tasandil ei paista roheline erakond just tõhus töövahend olevat. Vastupidi, parlamendist puuduv, ent nimena kuskil poliitilisel ääremaal siiski hingitsev kooslus on hoopis mugavasti viidatav takistus. Nii lihtne on mõne suurema erakonna saadikul aktivistile või lobistile praegu öelda, et mis sa mind tüütad, teiesugustel on ju oma partei, ajage nende abil asja.
Rohelise erakonna ka formaalne kadumine maastikult annaks niisiis uusi võimalusi ja vabadusi lennukate ideedega inimestel otsustavate poliitikuteni jõudmiseks. Poliitilise kehandi (erakonna) olemasolu külvab alati kahtlusi inimese motiivide siiruses – niikuinii tahab hoopis võimu ja kena palka, aga mitte isetult tõde taga ajada. Huvirühm saab huvisid hoopis sirgjoonelisemalt esindada, sest sellise puhul on omakasupüüd ju aktsepteeritud norm.
Rohelise erakonna puudumine võimaldaks parlamendi liikmetel erakondlikust kuuluvusest sõltumata koonduda näiteks «rohelisse ühendusse», teemapõhisesse kooslusesse, mis esindaks koherentset keskkonnapoliitikat vastukaaluks sellele äärmusest äärmusesse käivale ja sageli üldpilti sobimatule lainetusele üksikteemadel (riigikogu eelmise koosseisu ühenduste näitel: kohalik toit, Haapsalu raudtee, jahimehed, kodukant, looduslikud pühapaigad, mäetööstus, säästev energia, tuumajaam jne).
Keskkonnateadlikke ja vähemalt tükati roheliselt mõtlevaid saadikuid leiame pea igast erakonnast, ent üheski erakonnas tervikuna pole rohelised teemad tähtsuse pingerea tipus. Rohelise erakonna asemel võikski organisatsioonilises plaanis uus roheline idee olla selle ootel oleva positiivse energia targalt rakendamine kõiki erakondi läbiva saadikuühenduse kujul. See ei tohiks olla võimatu olukorras, kus erakonnad on lubanud oma saadikute käitumise riigikogus anda vabamaks kui kunagi varem. Saame näha!
