Lisett Sarandi: proovi olla hull

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisett Sarandi
Lisett Sarandi Foto: Erakogu

Tänavused abituriendid võiksid kaaluda mõtet, miks mitte õppida õpetajaks, kutsub üles tudeng Lisett Sarandi. 

Hetkel on alles kevad ja tänavustel koolilõpetajatel on lõpueksamiteni ning ülikooli sisseastumisteni veel mõned kuud aega. Kuid antud teema vajabki aega settimiseks. Nimelt soovin esitada abiturientidele küsimuse: miks mitte õppida õpetajaks?

Seda lugu inspireerisid mind kirjutama päris mitmed olukorrad ning pildid tänavatelt ja sotsiaalmeedias. Sõitsin ühel pärastlõunal trammiga ülikooli poole ning kuulasin kõrvaklappidest muusikat – täiesti tavaline olukord. Põhja puiestee peatuses istus minu kõrvale üks vanem naine ning ma nägin, et ta seletab midagi. Võtsin viisakusest kõrvaklapid peast ning kuulasin, mis tal öelda on. Mul oli veel paar peatust sõita. Ta rääkis mulle enda tütrest, kes töötab õpetajana ning tütretütrest, kes lihtsalt ei saa aru, miks peaks üks noor inimene minema ja õppima õpetajaks. Vanatädi tsiteeris enda lapselast: «See on ju hullumeelsus. Ma näen enda ema ja seda tööd, mida ta tegema peab. Virnades vihikud, esseed, kontrolltööd ning lisaks pidi ta veel laupäeval ka tööle minema.» Tädi minu kõrval jätkas juttu ning tõdes uuesti, et tõesti, kes see hull läheb õpetajaks õppima. Mul oli veel üks peatus sõita ning ma ütlesin talle, et mina õpin õpetajaks. Ta vaatas mulle otsa ning ütles naeratades: «Te olete hull». Tõusin püsti ja ütlesin, et ma pean nüüd maha minema. Tädi soovis mulle kõike paremat ning sisimas arvan, et tema jaoks oli tegu n-ö ajaloolise päevaga – ta nägi noort, seda eelmainutud hullu, kes õpib õpetajaks.

Kooli ukse juures nägin reklaami, mille rohelisel taustal oli küsimus: «Mida õpetaksid sina 10-aastasele iseendale?» See mõte jäi mind kummitama ning arenes edasi selleks, et mida ma sooviksin öelda noortele, kes hakkavad ülikooli astuma või on alles segaduste keerises. Jõudsin ülikooli ning kuna loenguni oli mul veel aega, võtsin istet aatriumis ning avasin (nagu tavaliselt) Facebook'i. Sirvisin avalehel uuendusi ja nägin ühte artiklit, mida üks mu sõber oli jaganud, pealkirjaga «Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel». Seal seisis lõik: «Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel – praegusi eakaid naisõpetajaid peaksid hakkama asendama noored otse koolist tulevad naisõpetajad. Samas aga ei näi õpetajaamet tööturul kuigi atraktiivsena, kuna sellega ei teeni eriti palju. Noorel vallalisel naisõpetajal, kel pole abikaasat, tundub olevat võimatu luua siin riigis pere.» (portaal Novaator)

Kui mina 2012. aastal tegin otsuse, et õpin õpetajaks, siis ausalt öeldes ei käinud minu mõtteist läbi seda muret, et ma hakkan tulevikus nii vähe palka saama ning minu ainuke päästekõrs saakski olla kas rikas mees või Bingo Loto jackpoti võit. Palga kõrval tundsin hoopis seda, et õpetajaamet on kuidagi madala väärtusega ning Eestis ei ole õpetajaamet eriti hinnas ja sind vaadatakse pigem kui kedagi hästi pisikest. Viimasel ajal olen ma tunnetanud muutusi või lihtsalt olen hakanud märkama asju, mida enne ei näinud. Mind rõõmustavad väga projektid «Tagasi kooli» ning «Noored Kooli». Neil projektidel on sügavam mõju õpetajaametile. Lahe on näha Facebook’i seinal rokkbändi liikme pilti, kus ta poseerib klassitäie noortega ning all on kirjas, et käis noortele rääkimas sotsiaalmeediast.

Arvan, et ühiskond seisab hetkel suure muutuse jalamil ning kooli on vaja inimesi, kes selle muutusega kaasa suudavad astuda. Kui juba lasteaialaps lisab õpetaja sotsiaalmeedias sõbraks ning kirjutab talle sõnumisse «tsau», siis ma tunnetan, et nihe millegi (tundmatu) poole on toimunud. Raske kirjeldada. Leian, et tänane kool vajab õpetajaid, kes lihtsalt ei mahu piiridesse ning suudavad vihiku virnade ja kontrolltööde taga taaskord näha midagi sügavamat. Näha ja tunda ennast looja, suunaja, uuendaja, sõbra ning partneri rollis. Usun, et õpetaja töö ja selle edasiandmine on suuresti seotud sellega, kas õpetaja jõuab õpilaseni või mitte. Just psühholoogilisel tasandil. Ja tegelikult on see ju alati niimoodi olnud.

Seda, kuidas ma aru sain, et ma lähen ja õpin õpetajaks, mäletan ma hästi. Ma märkasin õpetajate juures väikesed asju, mis mind võlusid ning tulevikusuuna mulle kätte andsid. Näiteks luuletuseraamat õpetaja käes, kus olulised kohad olid tal märgitud punaste kleebistega. Ma nägin selle taga pühendunud tarka intellektuaali. Tahtsin ka!

Sina, kirjandushuviline hipi, kes sa istud klassiruumi tagapingis, sind on kooli vaja! Sina, ajaloost ja poliitikast kõigeteadja, sind on kooli vaja! Sina, range kulmujoonega imeliselt klaverit mängiv neiu, sind on kooli vaja! Füüsikageenius esipingist, sind on ka kooli vaja! On küll valimiste ja lubadusteaeg, aga palka ma suurendada ei saa. Küll aga äkki Sind kasvõi korraks mõtlema panna. Ära raha pärast muretse! Ma arvan, et tänapäeva noored ei olegi loodud ühte asja ajama.  

See hull noor, kes tulebki õppima õpetajaks, ei jää passiivseks – ta teeb õpetajatöö kõrvalt ka teisi asju, sest ta on ju hull – seda kõige paremas ja ülistavamas vormis! 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles