/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
See juhtus paar riigikogu koosseisu tagasi. Esimesel päeval, kui valitud parlament tuli, peatas vastse rahvaesindaja Toompea koridoris staažikas kolleeg, riigikogu juhatuse liige. «Siin majas nii ei käida,» tegi ta nooremale etteheite, viidates kampsunile, mida too kandis. Nimedel pole praegusel juhul erilist tähtsust. Küll aga sellel, et tegemist on tõestisündinud looga.
Kampsunist on Eesti poliitilises retoorikas saanud metafoor, mis seostub mitmesuguste märksõnadega, nagu eestlus, rahvuslikkus, konservatiivsus, Eesti Kongress, ERSP, Isamaa ja nii edasi. Kampsun on nii kõva kujund, et isegi vaadates Moonika Siimetsa lühimängufilmi «Roosa kampsun» (millel poliitikaga midagi tegemist ei ole), hakkab jooksma poliitiline alltekst. Just maailmavaatest ja isiksusest lähtudes. Juba 1990ndate turbulentsetest aegadest ja toonasest legendaarsest kampsunipoliitikust Kaido Kamast alates on see rõivatükk tähistanud isepäisust, jonni, kangekaelsust. Iseendaks jäämist.
Kampsunikandjail on kogu aeg olnud kindel valija, kes hindab kõiki neid väärtusi kõrgelt. Ja kuigi Res Publicaga liitumise järel on Isamaa nime sisaldavas erakonnas üha enam domineerinud pintsak, on ometi suur osa valijaskonnast truu olnud. Kuni eelmiste kohalike valimisteni, mil IRLis tõrjutud rahvuslikud konservatiivsed võrsed leidsid uue pinnase kodanikuühiskonna aktiviseerumise laines ning saavutasid edu. Nüüdseks läbi isamaaliste kodanike liikumise sündinud Vabaerakond uute ja vanade kampsunite näol iseseisva ja -meelse jõuna riigikogus.
Viimastel päevadel palju kõneainet pakkunud IRLi seis võib osutuda isegi keerukamaks, kui seni räägitud. Liisa Pakosta nädalavahetusel avalikkuse ette jõudnud kiri erakonnakaaslastele kutsub üles liikuma tagasi Isamaa poole. Kuid nagu jalgpallis ei saa keskväljalt tagasi söötes väravaid lüüa, nii pole ka poliitikas pööre minevikku kuigi edukas. Mõnigi IRLi liige võib liituda Vabaerakonnaga, muutes selle veelgi tugevamaks. Maailmavaate äärel ootab aga juba EKRE, kuid ääreks see jääbki. Nii nagu vana Isamaa valija tunneb ära ja tõrjub aina enam poliittehnoloogilist konjunkturismi, nii ei meeldi suurele osale neist ka radikaalsus (kuigi Eesti oma on analoogidega võrreldes üsna pehme).
Vabaerakonna uuskampsunid on aga küllalt hästi nooti tabanud, olles rahvuslik ja osalt kindlasti konservatiivne, ent samas euroopalikke väärtusi kandev seltskond. Küsimus on, kas nad suudavad jääda niisuguseks, nagu nad riigikokku pääsedes olid, või tasalülitavad «selle maja» reeglid nad pintsaklipslasteks. Nende õnneks on neil pundis ka üksjagu kogemust, et end kampsunina hoida. Teatud idealismi oli Eesti poliitikasse hädasti vaja. Sellist, mis hoiaks väärtusi, mis ulatuvad juuripidi iseseisva riigi taastamise aega, ja oleks samas avatud uuele, tänasele päevale. Uuskampsunid on just selliseid.