Argo Ideon: pintsakud valimisdebatil

Argo Ideon
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Argo Ideon
Argo Ideon Foto: PEETER LANGOVITS/PM

Laupäeva õhtul, mil kuue tänaseks riigikogusse jõudnud partei esinumbrid ETVs viimase väitluse maha pidasid, pahandasid mitmed, et miks avanes stuudios selline pilt, nagu avanes. St miks on väitlemas kuus meessoost isikut, aga ei ühtki naist. 

Selle, et saatejuhtide seas naisi ei olnud, ma jätaksin kõrvale. ERRil on küllalt häid ajakirjanikke, kelle seast oma saadetele nii nais- kui meesjuhte leida, siin olulisi probleeme ei ole. Aga see, miks Eesti juhtivate erakondade seas ei ole ühtegi, keda juhiks naissoost poliitik – ning seda juba päris pikka aega –, on mõttekoht küll.

Vaatame ajalugu. Esimese sõjajärgselt Eestis loodud erakonna ERSP juhiks oli aastail 1988–1993 teenekas nõukogudeaegne dissident, endine poliitvang Lagle Parek. Keskerakonna esimees oli aastail 1995–1996 Andra Veidemann, kes hiljem juhtis ka Arenguparteid. Marju Lauristin juhtis aastail 1990–1995 Sotsiaaldemokraatlikku Parteid, mis oli praeguse SDE üks eelkäijaid.

Nimetada võiks veel paari nime, ent põhiliselt piirdub naispoliitikute roll Eesti poliitikas ilma teinud erakondade esimeeste positsioonil siiski eelnevaga. Tänases parlamentaarses pildis ei ole neid ühtki – see tähendab, neid ei saa olla ka peaministrikandidaatide debatil (või vajaks see eraldi otsuseid, mida aga ei juhtunud).

Selline on siis seis. Minu meelest on kohatu süüdistada selles 28.02 stuudios olnud poliitikuid. Kellelegi, isegi mitte poliitikule ei peaks heitma ette seda, et ta on keskealine, heteroseksuaalne, valgenahaline meesisik. See on täpselt sama tobe, kui heita inimesele ette teistsuguseid asetusi neil skaaladel – mida inimene ise ei saa kuidagi muuta. Kõik kuus juhtpoliitikut on kahtluseta tegijad, isiksused, kes valimispäeva eelõhtu väitlusse jõudsid aastatepikkuse ränga töö tulemusel.

Kui me vaatame maailma edukaid naispoliitikuid, siis on selge, et eks ka nemad ole oma saavutused kätte võitnud samal viisil. Mitte keegi ei saa üleöö Margaret Thatcheriks, Angela Merkeliks ega Hillary Clintoniks. Kellelegi neist ei toodud tema edu kätte kandikul.

Selleks et Eesti võiks saada naissoost parteijuhte, lõpuks ka näiteks naispeaministri, seisab ees veel hulga ränka tööd – eelkõige just konkreetsete kandidaatide toetajatel ja neil endil. Võtmeküsimus on siin nõuda ausat mängu erakondade sees. Mitte sookvoote, tõmblukke jne, vaid lihtsalt ühtseid ja selgeid reegleid, mille abil võidab parim kandidaat. Mitte kontori lemmik, kelle kasuks öösel kusagile kastipõhja kaudu sedeleid topitakse. Olen veendunud, et ausa mängu korral võiks juba kevadel 2019 näha debatis hoopis teistsugust pilti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles