Marek Strandberg: Vabaerakonnale on kõnelused paras jõuproov

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marek Strandberg.
Marek Strandberg. Foto: Mihkel Maripuu

2007. aasta valimistel vastloodud erakonnana kuus kohta saanud, koalitsioonikõnelustele kutsutud ja võimuliidust seejärel välja jäetud Eestimaa Roheliste toonane esimees Marek Strandberg kirjutab, et kui Reformierakonna poolt nüüdsetele konsultatsioonidele kutsutud kolm erakonda ei tegutse ühtselt, jääb koalitsiooni moodustamise ajaks neist tõenäoliselt taas järele vaid kaks.

Roheliste koalitsioonist väljajätmise kaasapanu 2007. aastal oli samas roheliste ideedest üsna pungil koalitsioonilepe. Samal moel võib suure tõenäosusega lõppeda ka nelja erakonna valimisliidu moodustamine. Aga see selleks.

Vabaerakonnale on need läbirääkimised paras jõuproov, sest nende nimekaim poliitik Artur Talvik ei ole selle erakonna liige ega kuulu ka juhatusse. Täna valmistab juhatus ette koalitsiooniläbirääkimisi ja kui nad suudavad isekeskis kokku leppida, et nende otsused on konsensulikud ja Talvikul on näiteks otsuste suhtes vetoõigus, siis on lootust, et vähemalt vabaerakondlasi ei saa läbirääkimistel nii-öelda lõhki lüüa. Neil on põhjust muidugi arvestada asjaoluga, et üleöö võidakse nad mis tahes ettekäändel läbirääkimistelt kõrvale jätta ja edasi minna näiteks kombinatsioonis Reformierakond (30 kohta), Sotsiaaldemokraatlik Erakond (15) ning Isamaa ja Res Publica Liit (14), kellel kokku oleks riigikogus 59-hääleline enamus.

Vabaerakonna kaheksa häält annab muidugi nii sotside kui IRLiga sobiliku koosluse, aga kahjuks ei ole võimust turses reformierakondlastel kommet arutleda konsensuseni. Mõned nende hulgast koguni põlgavad sellist otsustamisviisi. Meie uue natsileebe erakonnaga ei kipu vist keegi koostööd tegema seni, kuni need Natsi-Saksamaa ülistamise teemad pole klaaritud. Selle kohta on aga vähe märke.

Võidujooksu teine kulg

Kogu võimuvõidujooksul võiks teoreetiliselt olla ka sootuks teine kulg. Nimelt see, et IRL, SDE ja Vabaerakond lepivad kokku, et toimivad ühel meelel, esindades 37 häält riigikogus. Seda on selgelt rohkem kui Reformierakonna 30.

Sellisel kokkuleppel, kui see on veenev ja sisuline, oleks hoopis sügavam tähendus. Nimelt oleks faktiliselt valimiste võitjaks just need 37 saadikut, mitte enam 30 Reformierakonna liiget. Seaduse järgi on saadikud oma otsustes vabad ega ole ses mõttes ju kohustatud tegema midagi muud, kui nad tahavad. Valitseda saab ka ilma koalitsioonileppe, koalitsiooninõukogu ja muude veidrusteta. Seaduses on ette nähtud otsuste tegemise ja kaalumise kohana riigikogu ning nii võiks see ka olla.

Kõnealused 37 saadikud võiksid olla need, kellele president teeks ettepaneku luua valitsus. Siis saaks see kooslus kutsuda läbirääkimistele kas Reformierakonna või ka Keskerakonna. Igatahes toodaks see kõik olulisel hulgal poliitilist mitmekesisust.

Loomulikult takistavad sellise kolmikleppe sündimist mitmed psühholoogilised asjaolud: pärast valimisi tekkiv adrenaliinipuhang lihtsalt eeldab võidujooksu võimupositsioonidele ja see on saanud kultuuriliseks kombeks. Arukalt toimides võiks lähtuda aga hoopis Nashi tasakaalu mudelist, mille kohaselt saavutavad üksteise huvides toimivad osapooled alati kollektiivselt (summaarselt) parima tulemuse ning see on jätkusuutlik. See pole pelk hüpotees, vaid mänguteoorias tõestatud väide, mille majanduse rakendamise eest on John Nash saanud koguni Nobeli majanduspreemia.

Kolmikjõu teket Reformierakonna tasakaalustamiseks pärsib loomulikult ka asjaolu, et IRLi sisekliima on üsna habras. Erakond on lagunemas. Võimuambitsioosne ja reljeefne Jaak Aaviksoogi eelistab panustada TTÜ rektori, mitte parteijuhi positsioonile. Ilmselt poleks ta seda teinud Partsi peaministreeritud valitsuses, aga seda pole. IRLi aitaks selline Nashi ideest kantud lepe muidugi uuele toimimistasandile. On ju nende jooneks olnud, vähemalt formaalselt, ühistegevust toetada. Koduomanikud ja kes kõik veel on olnud hardalt kositud ja kasitud. Täna on võimalus siis näidata, kas see on olnud moe pärast või sisuliselt.

Sellise John Nashi nimelise kolmikleppe sünd, mille alusel teistega läbirääkimisi pidada, eeldab muidugi ka asjaolu, et president sellise muutuse rolli mõistaks. Kuigi tegu on riigikogu määratud ja põhiseaduses märgitud kõrge ametnikuga, on tema enda toimimispiirid paljuski ta enda teha. Traditsioonil, et valitsuse moodustab valimiste võitja, pole mingit erilist alust, sest valimised ei käi võidu, vaid esinduse saavutamise peale. Kui aga president eeldab, et valimistel peab olema võitja, võib väga hästi olla selleks ju näiteks nelja erakonna (õigemini nende erakondade saadikute) kokkulepe, kuidas toimitakse. Nende asi on osutada siis ka inimesele, kellele president võiks teha ettepaneku valitsus moodustada. See kõik oleks veidi tavatu, aga tooks palju uut ja tervendavat õhku poliitikasse.

Konkurents lihtsam kui koostöö

Erinevaid riskikohti on muidugi küllaga, sest kui täna Reformierakonna poolt valitsuskõnelustele kustutud erakonnad ei käsitle end tervikuna enne läbirääkimisi, jääb neist ilmselt järele vaid kaks. Enne muidugi lastakse kõik ideed, mis tõid konkurentidele valimisedu, üksipulgi koos arvutustega lahti seletada. Head ideed muudetakse kohe võitjana tundja poliitilise koodi osaks ja ehitatakse sellele ümber korralik retooriline kest, mis võimaldab mis tahes väiteid esitada täpselt nii, nagu vaja. Reformierakonnal on selleks olnud kirjanikest suhteteenuse pakkujad, kellel kuvandiloomisega raskusi pole.

Vabaerakonna jaoks hakkab masinavärk pidurdamatult allamäge veerema aga täpselt sellest hetkest, kui organisatsiooni juhatuse ja nende nimekirjas enim hääli saanud Talviku vahele tekib ületamatu ideelahe. Paraku on juba põhiseadus ja valmiskord siinmail sellised, et tülinad ja konkurents on nende alusel lihtsamad tekkima kui koostöö. Tõsi on ka see, et ei vabaerakondlaste koostatud manifest ega valmisprogrammgi sisalda just palju sellist, mis koostöö olemusest räägiks. Valmisprogrammi kohaselt peavad nad pakkuma poliitilist konkurentsi.

Võidu peale valitsemises ja konkureerimises ning nullsumma mängude mängimises pole aga nad ehk kõige osavamad ning ilmselt ei tahaks ka vist nende valijad neid selles rollis näha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles