Tagasi
Alar Karis, kes on korraga keskliidu volikogu liige ja Tartu Ülikooli rektor, ütleb tänases Tartu Postimehes, et jäi tööandjate manifesti haridusosa koostamisest kõrvale. Miks teda õigel hetkel ei kaasatud?
Ta päris kõrvale ei jäänud. Manifesti pandi kokku tükkide kaupa. Kui haridusvaldkonna draft oli valmis, siis ta osales selles ja tegi omad ettepanekud. Stipendiumide süsteem oligi tegelikult Karise idee, et vähem kindlustatud ja väga edukad õppurid oleks motiveeritud. Seda võtsime me kõik arvesse.
Loomulikult oli tal mõtteid rohkem, kui me sinna ära suutsime mahutada. Me tahtsime panna probleemid kirja võimalikult lühidalt ja selgelt. Eesmärk oli tekitada ühiskonnas mitte rahulolematust, vaid diskussiooni. Mis on täna tegelikult pööratud vaenulikult meie vastu.
Hariduses on probleemid ja kui keegi tahab öelda, et meil peaks olema tasuta kõrgharidus, siis sellega tööandjad kuidagi nõus ei saa olla. Meil puuduvad selleks ressursid.
Nii et kui Alar Karis ei oleks sekkunud, siis oleks manifest olnud ilma stipendiumisüsteemita?
Meil oli välja pakutud vautšerite süsteem. Ta arvas, et see on natuke kohmakas ja võib-olla kõigile mittemõistetav. Et stipendiumid on arusaadavamad.
Meil oli selle üle elav arutelu. Kui tekst oli lõpuks valmis, saatsime selle veel kõigile volikogu liikmetele, kui keegi veel tahab parandada enne avalikustamist. Avalikustamise ja viimase paranduste kuupäeva vahe oli üks nädal. Kõik said veel oma ettepanekuid teha. Eks ülikoolid olid just uueks õppeaastaks uksi avamas, võib-olla jäi aega napiks.
Aga me selgelt arvestame rektorite arvamusega. Selge, et ülikoolidel on omad eelistused, ja seda, et me päris ühte jalga käime või mõtleme päris ühtmoodi, ei saa ju ka loota. Kindlasti on meil ettepanekuid, mis meeldivad ülikoolile, ja samal ajal võib olla niisuguseid, mis ei sobi ülikoolile. Siin ongi koht, kus tekitada ühiskonnas diskussioon ja leida paremad lahendused.
Tänased lahendused ei ole selgelt jätkusuutlikud. Alar Karis on väga õigesti öelnud, et meil on olemas kõrghariduse strateegia, mis on juba üks neli aastat vana, aga paraku on paljud selle eesmärgid jäänud ainult paberile.
Kui tulla tagasi Alar Karise intervjuu juurde, siis ta märkis, et tema ideid võeti selles protsessis vähe arvesse. Kuidas te seda kommenteerite?
Meil oli tähtis tuua välja mitte ideed, vaid probleemid – et diskussiooni tekitada ja arutada, milline oleks parim lahendus. Üldist manifesti ründamist ei pea ma õigeks. Suur osa ründajatest ei ole seda otsast lõpuni läbi lugenud ja süvenenud.
Mis funktsiooni peaksid üldse Alar Karis ja Peep Sürje (TTÜ eksrektor – toim) tööandjate keskliidu volikogus täitma, kui nad jäid ka kõrghariduse küsimuses tagaplaanile?
Kui neid ei oleks, kellega me siis veel konsulteeriksime? See on väga vajalik, sest haridus on üks majanduse mootor - me ei saa üht teiseta ette kujutada. Peep Sürje jäi rohkem kõrvale, sest tema rektorikohal mittejätkamine oli juba otsustatud ja ta võttis seda võib-olla juba passiivsemalt.
Aga meil on plaanis kohtuda lähinädalatel Andres Keevallikuga (TTÜ uus rektor – toim) ja 29ndal on meil kokku lepitud üks debatt. Vähemalt üliõpilased on olnud sel teemal aktiivsed ja tahaksid debateerida. See ongi, kus peaks kooruma välja ideed, kuidas edasi minna.
Miks on teie volikogus üldse ülikoolide esindajad? Nad ei esinda seal ju ühtki erafirmat.
Tartu Ülikool on Tartu suurim tööandja. Meil on ka teisi riigiettevõtteid, meie põhikiri neid ei välista. Eesti Energia on samuti riigiettevõte ja meie liige. Ta on ka üks suuremaid tööandjaid Eestis.
Nii et Alar Karis ja Peep Sürje on seal eelkõige seetõttu, et nad on suurte tööandjate esindajad?
Jah.
