Juba täna hakkavad parlamenti pääsenud erakonnad ühisosa otsima ja kombineerima, et panna kokku järgmine valitsuskoalitsioon. Rahvas on rääkinud, aga mis oli selle jutu sisu, selle üle hakkavad poliitikud pingelistel läbirääkimistel alles vaidlema.
Juhtkiri: rahvas on rääkinud …
Vana ütlus vox populi, vox dei («rahva hääl on jumala hääl») saabki meie moodi – proportsionaalses – valimissüsteemis täpsema sisu alles, siis kui riigikokku pääsenud erakonnad jõuavad kokkuleppele, kellega koos tehakse valitsus ning millised lubadused jõuavad valitsemisprogrammi, millised mitte.
Valimistest osavõtu protsent on seekordsest suurem olnud vaid 1992. ja 1995. aastal. Ehkki vahe võrreldes eelmiste, 2011. aasta riigikogu valimistega on väike, võime rõõmustada, et valimisaktiivsus pole vähenenud. On ju enamikus riikides juba aastakümneid olnud pigem tendents, et valimisaktiivsus kahaneb.
Sarnaselt varasemate kordadega ennustati avaliku arvamuse küsitluste järgi tegelikust suuremat valimisaktiivsust. Ka e-hääletusest ja eelhääletusest osavõtjate rekordilise hulga järgi uskusid paljud, et valimisaktiivsus kujuneb mitme protsendipunkti võrra suuremaks kui eelnevatel kordadel. Tegelikkus on aga, et inimesed on pigem hakanud kasutama hääletamiseks mugavamaid võimalusi, kui seda on valimispäeval jaoskonda minek. See tähendab, et pingutused teha hääletamine kodanikele võimalikult mugavaks on selgelt vilja kandnud.
Valmisaktiivsust mõjutavaid tegureid on mitu. Tüüpiliselt on valimisaktiivsus suurem kriitilistel aegadel. See sõltub ka sellest, kui võistluslik on olnud kampaania ning kui selgelt välja joonistunud erakondade erinevused.
Seekord oli neil, kes pole tahtnud hääletada seniste parlamendiparteide poolt, võimalus anda oma hääl uutele erakondadele. Aasta alguses ilmunud küsitlustulemused näitasid nii Vabaerakonnale kui ka EKRE-le usutavat võimalust, et nad pääsevad üle viie protsendi künnise. Need tulemused veensid ka nende potentsiaalseid valijaid, et on tõepoolest mõtet hääletada, selmet jätta protestiks üldse hääletamata.
Veel olulisem on aga see, et valimisaktiivsust võib pidada üheks tunnuseks selle kohta, kui sidus on ühiskond ning kui suur on usaldus poliitilise süsteemi kui sellise vastu. Tõsi, arenguruumi on veel küllaga, sest Põhjamaadele tüüpilisest valimisaktiivsuse tasemest eraldab Eestit tublisti üle kümne protsendipunkti.
Poliitikahuvilisi ootavad ees põnevad nädalad. Poliitikutele soovime jõudu läbirääkimisteks, et Eesti saaks endale tulevikku vaatava ja tõhusa valitsuse.