ÜRO peab üles näitama resoluutsemat suhtumist seksuaalvägivalda.
Juhtkiri: kaose ohvrid
9. september 2010, 11:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ÜRO plaanib esitada maailmaorganisatsiooni julgeolekunõukogule raporti, mille kohaselt on Kongo Demokraatlikus Vabariigis valitsusväed ja mässulised vägistanud enam kui pool tuhat naist. Kuid see probleem on laiem, ulatudes üle konkreetse riigi või mandri piiride.
Avalikkuse ette jõudvates Kongo Demokraatlikus Vabariigi juhtumites on vägistamine üks vallutajate relvi. Vägistavad nii mässulised kui valitsusväed, jättes maha nii füüsiliselt kui vaimselt sügavalt traumeeritud naised, kelle kogukond pärast sellist alandust tihtipeale endi hulgast välja tõukab.
Kuigi sõjavägistamised on viimastel kümnenditel kõige tüüpilisemaks muutunud just mitmes Aafrika piirkonnas, pole see probleem iseloomulik ainult sellele maailmajaole. Samasuguseid lugusid leidub ka näiteks 1990ndate Balkani sõdades.
Omamoodi irooniana leidsid Kongo tragöödiad aset ajal, kui selles riigis teenivad ÜRO rahuvalvajad, ning nüüd on tähelepanu tõmmanud maailmaorganisatsiooni tegevusetus ohu ennetamisel ja juhtunu teadvustamisel.
Just 2001. aasta sügisel ÜRO Julgeolekunõukogus ühehäälselt vastu võetud resolutsioon 1325 «Naised, rahu ja julgeolek» on tähtsaim dokument, mis juhib tähelepanu sõdades ja neid lõpetavates rahulepetes tihti unustatavatele soospetsiifilistele probleemidele.
Sinna alla ei kuulu sugugi mitte ainult vägistamised, vaid ka näiteks hiljuti rahvusvahelisse pressi jõudnud afgaanitari Bibi Aisha juhtum, kus Taliban lõikas noorelt naiselt nina ja kõrvad, ning teine lugu, kuidas samad mässulised mõrvasid abielurikkumises süüdistatud naise.
Ja üldine mure, et peatselt vägede kojutoomist alustada soovivad koalitsiooniriigid lasevad Kabulil rahu eest maksta ka naiste uue burkasse surumisega.
Kongo peaks ÜRO-le ja õnnelikumale osale maailmast olema piisavalt terav meeldetuletus, et 2001. aasta resolutsiooni elluviimise nimel võiks rohkem pingutada.
Tuleb survestada kolmanda maailma riikide valitsusi, andes neile üheselt teada, et lääs ei taha teha tegemist riigiga, kes süstemaatiliselt oma emade, õdede ja tütarde kallal vägivallatseda lubab.
Abiprogrammide käigus tuleb julgeolekujõude ja ametnikke õpetades eraldi alla joonida, et füüsiliselt õrnema soo inimväärikuse ja tervise hoidmisele tuleb pöörata eriti terast tähelepanu.
Ning mis puudutab ÜROd, siis nagu näitavad varasemad juhtumid, sealhulgas Kongost, peab ta selgitama ka oma töötajatele, et seksuaalkuritegevus kaitsetute konfliktiohvrite kallal on lubamatu.