Juhtkiri: sinu ja minu riik, igaühe Eesti Vabariik

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Eile oli meie riigi sünnipäev. Küllap on niihästi igal perel kui igal inimesel kujunenud oma tava, kuidas seda tähistada. Kes teeb tordi, kes avab vahuveini, kes vaatab pidulikku kontserti, kes ootab kätlemist – vastuvõtu glamuurseimat osa.

Alati on ka neid, kellele 24. veebruar on kui argipäev, näiteks põhjusel, et sel päeval tuleb hoopis tööl olla. Kindlasti on neidki kodanikke ja Eesti elanikke, kes kehitavad õlgu – neid, kellele see päev korda ei lähe, või tehakse seejuures haput nägu. Kuid isegi kui nõudlikkusest või kibestumusest riigi vastu hambaid teritada, ikkagi on see meie kõigi riik. «Igaühe Eesti Vabariik», nagu sõnastas oma eilses kõnes vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Sõnum Eesti Vabariigist kui meie kõigi riigist oli eile, vabariigi 97. aastapäeval keskne. Nii sõnavõttudes kui sümboolselt oli fookuses ühtsus. Iseseisvuspäeva kaitseväe paraad peeti valdavalt venekeelses piirilinnas Narvas. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras rõhutas oma isa sünnilinnas peetud emotsionaalses kõnes, et Narva on läbi ajaloo olnud Eesti kõige rahvusvahelisem linn. Terras meenutas, et eestlaste kõrval võitlesid punaste ja landesveeri vastu õlg õla kõrval ka venelased.

«Eesti on piisavalt suur, et olla rikas piirkondlike eripärade, tavade ja pärimuse poolest. Samas on Eesti liiga väike, et jaguneda kivistunud mõttemallide ja pidurdavate eelarvamuste vahel,» ütles ta. Ühtsuse jõudu laiemas mõttes näitasid paraadil osalenud liitlased.

Teine kandev sõnum president Ilvese kõnes oli pühendatud eelseisvatele riigikogu valimistele. «Teie hääl ongi demokraatlik riik,» ütles riigipea meile, valijatele. Valides, oma põhiseaduslikku õigust kasutades, me otsustame Eesti tuleviku üle. Igaühe Eesti Vabariigis on igaühel võimalus ja vabadus teha valik maailmavaate ja südametunnistuse järgi.

Demokraatia põhimõte tugineb tõe võidukäigul, kuid nüüdisaegne lähenemine, nagu märkis Ilves, on tõe mõistet laiendanud. Kuid läänelik justkui mitme võrdse tõe maailm muutub autoritaarse ideoloogia teenistuses ja tõlgenduses ohtlikuks. «Kaitsekilp teadlike valede ees peab püsima jääma,» märkis Ilves.

Tähtis osa sellest kaitsekilbist on tõejanune vaba ajakirjandus. Seekordsete riigikogu valimiste eel on ajakirjandus mitmesuguste vabatahtlike vaatlejate kaasabil olnud analüüsivam ja pakkunud vajalikku foorumit kandidaatide sõelumisel. On esile tõstmist vääriv, et tihti ajakirjanike suhtes varjamatult kriitiline Ilves pidas vajalikuks seda ära märkida ja tunnustada.

Me ei ole sageli oma riigiga kuigi rahul. Kuid me kõik peaksime olema rahul, et see riik on piisavalt tugev, et anda vaidlustes koht nii optimistidele kui pessimistidele, et kindlustada oma kodanikele olulised vabadused. Selle juures on olnud igaühel oluline roll ja panus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles